“Kui esimene kuller saabus ja suure kasti ukse kõrvale maha tõstis, ei arvanud ma esiti sellest midagi. Siis saabus aga teine kuller, seejärel kolmas, siis neljas ja nii edasi. Lõpuks oli meie trepiesine pruune kaste täis laotud, lisaks potsatasid e-postkasti kirjad, mis teavitasid, et ka järgnevad saadetised on teele pandud,” meenutab Madhu totaalset hämmingut.

Kahtlust äratas naises see, et kõik tellitud asjad oli ta paari päeva eest pannud ritta Walmarti virtuaalsesse soovikorvi, et hiljem tellimus lõpuni viia. Seda polnud ta aga teinud, mistõttu uuris esimese asjana abikaasalt, ega too polnud juhuslikult 5 tugitooli tellinud. Saades eitava vastuse nii mehelt kui vanematelt lastelt, hakkaski pilt ilmet võtma ning ainsa kahtlusalusena jäi sõelale pere pooleteiseaastane pesamuna Ayaansh.

Vahepeal tuli saadetisi üha juurde, mistõttu helistas Madhu ruttu Walmarti klienditeenindusse ning üritas täitma asutud tellimusi tühistada. See polnud selles etapis aga enam võimalik ning pisipoiss oligi emme telefoniga mängides kulutanud edukalt pea 1800 dollarit kõikvõimalikule nodile. Ei jäänud üle muud teha kui oodata lihtsalt pakkide laviini lõppu, et neid seejärel tagastama asuda.

“Mõned asjad me jätame siiski alles, meenutamaks kunagi tulevikus seda Ayaanshi ostuhullust,” naeris ema. “Ilmselt on asi selles, et poiss on terve oma elu veetnud katkematus pandeemias, nähes oma tervet peret nii õppimas, töötamas, poodlemas kui ka meelt lahutamas vaid elektroonilistes sidevahendites. Ta on ammu kõik nõksud selgeks saanud, oskab avada ja sulgeda erinevaid rakendusi, saata e-mail kirju ning helistada kontaktidele.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid