35-aastaselt kõõrdsilmsuse diagnoosi saanud kahe lapse ema: olin silmakliiniku ooteruumis kui "valge vares". Ainus täiskasvanud patsient!

Kuna veebruaris on Pere ja Kodu ajakirjas käimas silmakuu, siis pöörame erinevatele nägemisprobleemidele rohkem tähelepanu. Pere ja Kodu veebijuht ning kahe lapse ema Anne Soosalu pani kirja oma silmade saaga — teekond selge silmanägemiseni oli tema puhul erakordselt pikk, kulukas ja käänuline.

Hoiatus! Artikkel sisaldab häirivat pilti.

Minu silmade saaga algas juba väga varases nooruses. Vanematele meeldis alati vabandada minu kehva nägemist sellega, et sain halvad silmad isalt sünniga kaasa. Prillidega inimene — mis selles siis nii imelikku on?

Vanaema tungival nõudmisel viis ema mind silmaarstile, kes määras prillid, millel käskis ühe klaasi leukoplastiga kinni teipida. Mäletan siiani neid jubedaid lillasid raame ja peas püsimiseks kõrva taha keerduvaid pehmeid sangasid… Seda, kas prilliklaasidel tollal ka mingit plussi või miinust oli, ma kahjuks ei mäleta. Küllap ikka oli. Väga täpselt on aga meeles see, et teibi eesmärgiks oli katta kinni tugevam silm, et nõrgemat silma tugevamaks harjutada.

Elu kinniteibitud silmaga oli õudne. Kuna teised lapsed narrisid mind järelejätmatult, suskasin iga päev need lillad jubedused kohe pärast lasteaia uksest sisse astumist esimesse võimalikku kohta. Vahel esikuprügikasti taha, vahel mõne teise lapse riiulisse või jopetaskusse. “Kaotasin” neid pidevalt ära ja ema oli minuga püstihädas — kuidas küll saada laps prille kandma?