Nädalavahetusel proovisin lapsega rääkida ning saada teada, kas ta kogu aeg on nii käitunud või on tegemist mingi hiljutise asjaga, sest varasemalt pole ma sellist tagasiside õpetajatelt saanud. Laps ei osanud hinnata, kui palju ta klassis ringi liigub või aknast välja vaatab. Vastas ainult, et läheb vist jah tunni ajal ringi kõndima, sest tunneb justkui mingit rahutust. Tema ise ennast loomulikult selliselt ei väljendanud, aga mõte oli vähemasti säärane.

Miks see varem välja ei tulnud?


Kui nüüd täna lõpuks koolis kokkusaamisel ära käisin, olin päris üllatunud. Üllatunud seetõttu, et lasteaias keegi midagi sellist polnud märganud ega maininud. Kas tal seal siis polnud kordagi probleemi paigal olemisega või oli lihtsalt rohkem lubatud? Või kas lasteaias ei läinud see kellelegi korda? Igatahes tuli välja, et koolipsühholoog on juba paar korda palutud klassi last jälgima — järelduseks on, et laps kipub välistele stiimulitele reageerima ja nagu näha, et keskendumine vajub ära. Väidetavalt olevat see probleem kestnud juba kauem, aga nad otsustasid siis teha nn kodutöö ära enne kui mind sellesse kaasavad.

Pärast kõnealust jutuajamist ei osanud ma asjast midagi arvata. Ühest küljest sain vihaseks — miks ei räägita esmalt lapsevanemaga, kui koolis lapsega probleemid tekivad? Kas ma pean lapsele kehakaamera külge pookima, et aru saada, kuidas tal läheb? Teisalt, miks ei anta teada varem neist kahtlustest ega küsita või mainita, et minu last jälgitakse tunnis? Mis tunne peab minul olema ja kuidas ma pean asjale reageerima? Tänama või vihastama? Tunnen samas ka, et peaksin ilmselt tänulik olema, et mu last on lõpuks ometi piisavalt märgatud ning soovitakse teda aidata ning leida võimalikult hea lahendus. Niisiis anti mulle pihku paber lapse iseloomustusega ning soovitati Rajaleidja poole pöörduda. Nagu välk selgest taevast!

Iseloomustuses lugesin siis, et minu lapsel ei edene kuidagi matemaatika. Kummaline, minu arvates on ta just selles aines olnud eriti tubli. just eriti tubli. Lisaks lugesin, et ta on väga osav kirjatehnikas, mis jällegi minu arvates on tema nõrk külg. Mõeldes sellele, millised sõjad me oleme kodus maha pidanud neid kirjalehti täites, olin kohe päris hämmingus.

Mu laps ju ei ole saamatu…


Nüüd siis istungi siin ja mõtlen, et mida edasi teha? Mida see Rajaleidja meie jaoks tähendab või mida endast üldse kujutab? Ühtlasi pean tõdema, et olen siiski mõneti solvunud sellest, et mind ei kaasata. Õpetaja võib olla küll kui osav tahes, aga mina lapsevanemana soovis siiski olla jooksvalt kursis sellega, mis toimub. Mitte selliselt, et tükk aega pärast tegutsemist antakse mulle teada, et probleem. Lisaks pole kordagi ka seda ette tulnud, et oleksin kuidagi õpetaja sõnumeid ignoreerinud.

Ma tõesti, käsi südamel, ei ole täheldanud, et mu laps oleks kuidagi saamatu. Kui ta on kodus haige, siis teeb minu kõrval kenasti oma kodutööd ära. Samas saan aru, et üks asi on kodus olla ja teine asi on olla klassis, kus neid on üle kahekümne. Vahel laps on rääkinud, et see või too on teda teatud moodi käituma meelitanud ja eks ta tõesti on kergesti manipuleeritav. Nagu lapsed ikka. Ma pole selles kunagi varem probleemi näinud. Aha mis seals’ ikka, eks seame sammud Rajaleidja poole ja vaatame, mis meiega seal peale hakatakse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid