Henry Jakobsoni kolumn | 3 ideed, kuidas kodukontoris (võib-olla) mitte hulluks minna

“Issi!”, “Issiii!”, Iiiissssiiii!”, “ISSI!” Läbi udu kuulen, et keegi hüüab kusagil issit. Olen niivõrd süvenenud enda pakkumise koostamisse, et ei pannud tähelegi, et keegi mu jala otsas ripub ja tähelepanu nõuab.

“Jah, kuidas ma sind aidata saan?” küsin ma, sest mind on vägisi töösse keskendumisest välja kistud. “Kas kümme ja kümme ja viis on kokku kakskümmend viis?” kõlab väikese matemaatiku küsimus. “On tõepoolest. Aga lepime kokku, et annate mulle nüüd pool tundi aega, et ma jõuaks oma asjad ära teha, eks? Suurepärane. Aitäh!” Kaks minutit hiljem: “Iiissiiii!” See on hetk meie reaalsusest, millega me igapäevaselt silmitsi oleme. Teen tööd mina või mu abikaasa, aga lapsed, kes ei taha kuidagi mu ideega kaasa minna, et täna mängime me potililli, kes lihtsalt istuvad ühel kohal ja on vait.
Tähelepanuvajadus on pidev ja soov jagada ning vestelda on ka