Tavaliselt tuleb Eerik siiski võrdlemisi ruttu trepikohast tuppa, kuna teab, et pikk jorutamine vilja ei kanna. Hõikasin veel korra Eerikule, et ta üles tuleks, aga tema vastas, et ei taha. Läksin seejärel kööki ja jätsin korteriukse pärani lahti. Järsku jäi väga vaikseks. Arutlesin veel omaette, et huvitav, kas ta tõesti jättis nii ruttu nutu järele ja mõistis, et nüüd tuleb tuppa tulla. Aga teades oma põikpäist last, tundus asi pigem kahtlane. Jooksin paljajalu koridori ja leidsin eest tühjuse… Last polnud kusagil

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid