Psühholoog Karmen Maikalu selgitab, kuidas lastega sõjast rääkida

Eesti ei saa täna oma iseseisvust täiel rinnal nautida – seda varjutab mure Ukraina pärast. Mis vanusest alates ja kuidas rasket sõjateemat lastega arutada? Küsisime seda sotsiaalmeedias lapsevanematelt. Kasulikke nõuandeid jagab tunnustatud koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu.

Annika, 16-, 14- ja 5aastase lapse ema

Meie peres on kolm last, kellest keskmine, 13aastane on väga mures. Ta on palju pisaraid valanud, sest tõesti kardab, et sõda tuleb ka meile. Olen mõelnud, mida saan mina teha tema jaoks ja üldse oma pere jaoks.

Avastasin, et Eesti Naiskodukaitsjad on loonud hea äpi – „Ole valmis“. Uurisime seda koos ning see andis talle idee teha omale valmisoleku karbi, mis annab ärevas maailmas tema jaoks turvatunnet. See on teda aidanud.

Liis, 10aastase lapse ema

Minu laps tuli ise minu käest küsima, et miks inimesed sõdivad. Kui aus olla, siis ei olnud mul talle head vastust anda. Ma saan küll aru nendest põhjustest (maavarad, territooriumi suurendamine jne), aga idee tasandil minu pähe lihtsalt ei mahu, kuidas on võimalik niimoodi minna ja jõuga midagi endale nõuda... kuidas on võimalik täiesti süütuid inimesi tappa ja nii palju kahju teha?

Jäime lapsega ühisele arvamusele, et me lihtsalt ei mõista seda ning loodame mõlemad, et meieni see sõda ei jõua.

Liivi, 6- ja 9aastase lapse ema

Vaatame kodus uudised, arutame mehega. Lapsed paratamatult kuulevad ja näevad ning jätavad asju meelde. Nad mõlemad teavad sõjast, Venemaast. Suurem laps kirjutas kooli jaoks eesti keeles kirjaliku töö „kui ma oleksin president“. Ta ütles seal, et kui tema oleks president, teeks ta nii, et kuskil maailmas poleks sõda. Olin üllatunud ja uurisin, mida ta selle all mõtleb, mida sõjast arvab. Laps vastas, et sõda on see, mida Venemaa teeb.

Krista, 9aastase lapse ema

Minu laps oli ka täna hommikul Ukrainas toimuva pärast väga mures ja küsis, kas see toimub meile väga lähedal. Võtsime välja kaardi ja vaatasime.

Ütlesin talle, et paljud asjad on tema jaoks veel keerulised, aga kui koolis hakatakse ajaloost rääkima, siis saab sellest kõigest paremini aru. Lasin tal ära küsida kõik tema küsimused. Need, millele ma vastata ei osanud, ütlesin, et peame lihtsalt vaatama ja ootama. Lootma, et maailmas saab õiglus võidule.

Marge, 5- ja 7aastase lapse ema

Ma olen ise nii masenduses Ukrainas toimuvast, et ei soovi lapsi oma hirmumõtetega koormata. Meie 5aastane ei mõistaks ka veel, tema jaoks on olemas sõjapluusid, sõjapüksid – see kõik on talle äge. Kui suurem peaks ise rääkima, lasteaias mõnelt sõbralt midagi kuulma, eks siis seletan seda talle kuidagi. Olen üldse sellistel teemadel kartlik – vältisin ka pikalt koroonast rääkimist ja mõtlesin kõiksugu muid selgitusi piirangutele, kuni nad ise lõpuks lasteaiast selle jutuga tulid ja pidin siis asja selgitama.

Triin, 7- ja 1aastase lapse ema

Näitasin seitsmesele kaardil meie asukohta, Venemaad ja Ukrainat ning seletasin, mis toimub. Just seetõttu, et laps ei reageeriks üle, kui uudistest sõja kohta kuuleb. Proovin arvestada, et ka lastel on hirmud ja hirme põhjustab teadmatus. Arvan, et tuleb rääkida asjast, nagu see on. Mis toimub ja mis see praegu meile tähendab, vastata küsimustele nii hästi, kui oskame. Ta küsis ka, et kas meid rünnatakse. Sellest näen, et selgitustöö on oluline. Lapsed saavad asjadest palju rohkem aru, kui me eeldame.

Triin, 6aastase lapse ema

Mina rääkisin oma lapsele võimalikult lihtsalt, et Ukraina riigis on sõda ja Venemaa alustas seda. Laps küsis selle kohta täpsustavaid küsimusi – rääkisin, et sõda tähendab tulistamist, pommitamist ja tapmist.

Meil on mitu generatsiooni, kes ei adu sõja olemust ega tõsidust. Mina ei suhtuks sellesse stiilis "kuskil kaugel on, aga mind ei puuduta". Tänast pidupäeva ju ei ole, meie liitlane kaotab iseseisvust.

Teele, 4aastase lapse ema

Meil on kodus tõeline "käsn," kes kuuleb ka siis, kui ei tundu, et ta kuulab. Ka siis, kui ta on näiteks teises toas ja me räägime tasasel häälel. Seega on ta ka meie omavahelisi põgusad vestlusi Ukraina-teemadel kuulnud. Räägin nii palju, kui ta küsib. Täna ka küsis, et mis on sõda. Üritasin võimalikult lihtsakoeliselt selgitada ja täna sellest vastusest piisas. Eks tal natuke settib ja võib peagi uute küsimustega tulla.

Silvian, 7aastase lapse ema

Meie ei võta seda lapse kuuldes üldse teemaks. Mulle pole militaarteemad võõrad, olin enne lapsi 10 aastat Kaitseliidus väga aktiivne, kuid ometi on praegu toimuv mulle endale emotsionaalselt väga raske ning viimased nädalad olen seetõttu uudiseid teadlikult vältinud. Raske on ise tunda, et midagi ei saa ära teha. Tekib ahastus – mis aastas me elame! Miks peaks keegi tahtma teist riiki vallutada, kuidas saab keegi olla peast nii segi?

Ma ei soovi seda enda raskust lapsele edasi anda.

Ukrainas toimuvat aitab lastele seletada koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu

Kas ma peaksin üldse lapsega seda teemat arutama?

Jah, kindlasti.

Kõige olulisem on vanematel teadvustada, et tõenäoliselt teavad meie lapsed praegusest Ukraina olukorrast palju rohkem, kui me arvame. Lapsed kuulevad ja tajuvad ümberringi toimuvat ka siis, kui nad ei istu otseselt teleka ees. Televiisorid mängivad, pressikonverentsid arvutis käivad, täiskasvanud räägivad omavahel. Lapsed kuulevad toimuvat ka teisest toast ja möödaminnes. Kui me ka suudame väiksemate laste ligipääsu meediale piirata ja valje uudiseid nende ärkveloleku ajal mitte vaadata, siis me ei saa alahinnata seda, et lapsed tajuvad oma vanemate pingeid ja ärevust, nad tunnetavad ära, kui vanem on mures ja hirmul.

Ja sõda on isegi täiskasvanutele hirmutav - me peame teadvustama, et ka lapsed saavad sellest hirmust osa. Seetõttu on oluline lastega toimuvast rääkida, neile seda selgitada.

Kuidas ma tean, kui valmis mu laps nendeks vestlusteks on?

Juba 4-5aastased panevad tähele, mis sõnumeid televiisorist tuleb ja nad võivad päris palju selle kohta küsimusi esitada. Samas ei pruugi kõik lapsed ise teemat üles võtta, vaid muretsevad selle üle oma sees. Seetõttu on väga oluline hoida lapsega usalduslikku suhet, olla temaga kontaktis ja püüda mõista, mis tema sees toimub. Võtta temaga aega, et vestelda, temaga mängida, teda kuulata. Ära kipu kohe ise väga palju rääkima, vaid kuula, mida ta arvab ja mõtleb, mis tunded tal selle teemaga on, mis hirmud tal on. Alles seejärel anna lapse küsimustele vastused, selgita talle eakohaselt seda, mis toimub. Ära vähenda sõja tõsidust, kuid laps ei pea teadma kõiki verised üksikasju.

Teismeliste ja noorukitega võiks uudiseid vaadata koos ja nendega sel teemal seejärel arutleda, julgustada neid avaldama oma arvamust, tundeid ja küsimusi.

Kindlasti on praegusel äreval ajal vaja võtta igas vanuses lastega rohkem aega, olla nendega koos ja vestelda, anda sellega turvatunnet. See mõjub lastele kõige paremini.

Mida teha siis, kui laps kardab sõda?

Lapse kõrgenenud ärevusfooni võib näidata see, kui ta räägib sel teemal pidevalt, küsib selle kohta väga palju või hoopis ignoreerib täiesti teemat ka siis, kui see jutuks võtta. Samuti, kui ta teeb sel tõsisel teemal tihti nalja - see võib olla tema kaitsereaktsioon ja toimetulekuviis. Tähelepanu peab kindlasti pöörama siis, kui lapse käitumises toimub mõni ootamatu muutus - rõõmsameelne ja avatud laps muutub murelikuks ja kinniseks, lapsel tekivad unehäired.

Mingil juhul ei tohi naeruvääristada või pisenda lapse muret - ära ütle, et see on tühiasi või mis sa sellise rumala asja pärast muretsed. Võta last tõsiselt, ole temaga empaatiline ja kaastundlik. Ütle, et sa saad aru, et tal on mure - et sina ka muretsed. Sealjuures ei tohiks last üle valada oma hirmuga, vaid talle tuleb anda turvalisuse ja lootuse tunnet. Lapsele võiks öelda, et maailmas on väga palju inimesi, kes tegelevad sellega, et see sõda kiirelt ära lõppeks.

Samuti on oluline lapsele kinnitada, et kuigi Ukrainas on praegu sõda, siis Eestis ei ole. Võib-olla vaadata koos kaardi pealt, kus asub Ukraina ja kus Eesti, rääkida sellest, kui pikk on see vahemaa. Ära ennusta lapsele, millal see sõda siia võib jõuda või mis võib edasi saada. Laps ei pea muretsema homse pärast. Kinnita talle, et meil praegu siin ei ole sõda ning on palju riike, kes meid toetavad ja on lubanud meid kaitsta. Anna lapsele tunnet, et tal on siin turvaline ning et tema ei pea kogu maailma koormat enda peale võtma, vaid sellega tegelevad täiskasvanud inimesed.

Mida teha, kui lapsevanem ise kardab?

On oluline, et lapsevanem tegeleks ka oma ärevusega. Igapäevaelu peab jätkuma. Ära istu päevad läbi teleka ees või uudiseid lehitsedes, võta teadlikult aega enda välja lülitamiseks. Võta lapsed ja mine välja jalutama, liiguta end - füüsiline koormus ja värske õhk mõjuvad rahustavalt. Uudistega kursis olemine on vajalik, aga me peame andma oma organismile teadlikult ka muud stiimulit, aitama ärevust maandada. Sõda ongi väga pingeline teema, me ei jaksa olla pidevas pingeseisundis. Ka lapsed peavad nägema seda, kuidas vanem tuleb toime raskes olukorras, kuidas vanem teadlikult oma stressiga tegeleb - see annab lastele hea mudeli.

Mida teha, et lapsel ei tekiks Ukraina sõja pärast viha kogu vene rahvuse vastu?

On väga oluline, et me ise jälgiksime, mis sõnadega me kodus Ukrainas toimuvast räägime. Ei ole õige öelda, et venelased tekitasid sõja, vaid et Vene riigipea tegi seda. See oli tema otsus. Paljud vene rahvusest inimesed ei ole toimuvaga rahul.

Hea on näiteks vaadata koos sotsmeediast mõne Eestis elava vene keelt kõneleva tuttava profiili või rääkida sellest rahvusest sõbraga. Sotsiaalmeedias on paljude vene rahvusest inimeste tänahommikusi postitusi, kus nad on sinimustvalge lipuga ja soovivad Eestile õnne. Ukraina sõjal ei ole pistmist vene rahvusega, vaid konkreetsete inimestega, kes on selle sõja algatanud - lastele on oluline seda vahet selgitada.

Kust leida psühholoogilist abi?

Tasuta ja kiire võimalus spetsialistiga rääkida on koolipsühholoogide üleriigiline nõuandeliin 1226 (tööpäeviti kell 16-20) ja vene keeles 1227 (teisipäeviti kell 16-20).