Maria blogi: vahel tahaksin kõik pikalt saata, aga emana pole see lihtsalt võimalik

"Lugesin just üht pealkirja sellest, kuidas beebiootel naine mainis, et ta ei taha oma tulevase lapse nähes vihastada, nutta ega veini juua," kirjutab Pere ja Kodu blogija Maria, keda pani loetu emaduse ja sellega kaasneva üle mõtlema.

Päris paljudel naistel on oma peas mingi ettekujutus sellest, milliseks emaks nad saavad. Eriti esimest last oodates. Mitmenda lapse ootel olles mõeldakse pigem sellele, et saaks ühe või teise tüütu faasi kergemini üle elatud kui eelmisel korral. Näiteks gaasivalud või hammaste tuleku. Proovisin minagi meenutada, milline ema ma kunagi tahtsin olla ja kas ma siis ka olen praegu selline..

Olen alati tahtnud olla toetav ja julgustav. Minu eesmärk on see, et mu lapsed ei loobuks ühestki tegevusest enne seda proovimata. Olen ise vastupidine. Tihtipeale on mul lihtsam loobuda kui proovida. Selleks, et hakkaksin uusi asju proovima, olen pidanud palju vaeva nägema ja tööd tegema. Olen iseenda kõige suurem pidur ja siis ka kõige rohkem kahetsenud. Näiteks kartsin ülikooli ajal Erasmuse programmiga Saksamaale minna. Miks? Ei mäletagi enam. Võib-olla ei meeldinud see poiss-sõbrale, võib-olla kartsin tööst ilma jääda. Nüüd kahetsen, et jäin kogemusest ilma. Seega proovingi oma lapsi suunata kõike proovima ja katsetama. Kuniks see on muidugi turvaline ja ohutu.

Ka ema on kõigest inimene
Ma olen oma laste silme all miljon korda vihastanud ja nutnud ja naerust kõveras olnud. Ma tahan, et nad näeksid mu emotsioone ja saaksid aru, et emotsioone on normaalne tunda ja ka mina olen kõigest inimene. Olen öelnud kui olen väsinud, olen rääkinud kui olen mures ja nutnud kui olen kurb. Vihastanud mõnikord ka siis kui oleksin pidanud olema ratsionaalne, aga alati vabandust palunud. Olen ammu saanud aru, et see, kuidas mina käitun omab lastele väga suurt mõju. Kui mina ei vabandaks oma tehtud vea pärast, siis ei saaks ma ka oodata, et nemad seda teeks ja oma vigu tunnistaks. Alati pole see kõige lihtsam ja vahel tahaks kõik pikalt saata ning teki alla pugeda, aga emana pole selliste päevade endale lubamine võimalik. Küll aga olen hakanud endale teadvustama neid hetki kui minu tass on tühi ja olen vaimselt halvas seisus. Mul on siis vaja üksi olla ja oma asjad selgeks mõelda. Kohe üldse ei taha nendel hetkedel suhelda. Mitte, et seda sageli juhtuks, aga mu mees ning lapsed mõistavad mulle nendel hetkedel hingamisruumi anda.