Ka populaarses lastekasvatusteemalises Facebooki grupis käis mitmeid päevi elav arutelu, mida karta, mida varuda ja kuidas lapsi rahustada. Oli neid, kes kirjutasid, et varuvad sularaha või toiduaineid, ja teisi, kes enda sõnul pakivad kohvreid ja vaatavad, et autol oleks alati paak täis. Ka lasteta Agnes tõdeb: „Kardan kohutavalt, eriti tuumasõda. Ainus, mis mind rahustab, on rahustid, mis on paraku praeguseks otsas. Vaatan uudisvoogu iga mõne minuti tagant, ka öösel!“ Säärane pidev ärevuses või lausa paanikas olemine aga segab tugevalt igapäevaelu. Kuidagi peab end siiski maha rahustama.

Tasakaal uudisvoos

„Mind rahustab just see, et saab uudiseid jälgida,“ sõnab aga kahe lapse ema Siiri. „See ajaks hulluks, kui üldse ei teaks, kas ukrainlased peavad veel vastu või on alla andnud. Aga jälgin uudiseid pisteliselt, kogu aeg infovoos olles läheksin samuti hulluks.“ Teda rahustab tema sõnul lähedastega oma murest rääkimine.

Naiskodukaitsjate äpp aitab

„Meie peres paanikat ei ole. Tõmbasin Naiskodukaitse äpi Ole Valmis. Seal on juhised ja vajalikud telefoninumbrid igasuguse kriisi kontekstis. Üritan selle järgi juhinduda,“ räägib ühe lapse ema Kadi, kellele annab rahu nii toimuvaga kursis olemine, kui ka teadmine, et ta on teinud kõik, mis tema võimuses.

Ei lase end manipuleerida

„Emotsionaalne inimene on manipuleeritav. Ma ei loe uudiseid sellest, kui suures paanikas keegi on või kui ebaõiglasena keegi maailma tunnetab. Loen ainult konkreetsete sündmuste kohta. Püüan hoida end emotsionaalselt tasakaalus,“ sõnab kahe lapse ema Maarja.

Leia see, mis just sind rahustab!

Sotsiaalmeedias ringi vaadates võib lugeda ka erinevatest rahunemisvõtetest. Keda aitab praeguses olukorras soe vann, keda luule lugemine. Anna-Kaisa Oidermaa sõnul on see tõepoolest individuaalne, mis kedagi rahustab. „Tasub meenutada mis mind aitab ja mis mulle mõnusasti mõjub. Ühele sobib muusika kuulamine, teisele looduses olemine ja sportimine, kolmandale lähedastega rääkimine. Mõnda rahustab jooksmine, teist muudab kõrge pulss veelgi ärevamaks.“

Ta lisab, et rahunemisele võib kaasa aidata ka see, kui hoitakse end rakkes igapäevarutiinide ja -tegevustega. „Aktiivne tegutsemine annab tunde, et saad hakkama ning aitab nii suunata närvilist energiat, kui ka muuta energilisemaks neid, kes on liiga teotahtetuks muutumas. Ehk siis tuleks teha seda, mida saab, kasvõi korrastada oma lähikeskkonda, uurida, mida saame teha oma Ukraina sõprade heaks, näiteks läbi annetuste,“ annab ta nõu. „Kindlasti tuleks vaadata üle oma vaimse tervise vitamiinide tasakaal ning seda tugevdada.“ Peaasi.ee leheküljel saab lähemalt lugeda vaimse tervise vitamiinide kohta, samuti täieneb pidevalt sealne info vaimse tasakaalu hoidmise tehnikate kohta.

Miks me üldse tunneme ärevust?

Psühholoogid on ühel meelel, et ärevusest on teatud olukordades inimesele isegi abi. Nende sõnul on ärevus ja hirm meile kasulikud tunded, mis aitavad ellu jääda. Nad annavad meile energiat tegutsemiseks ning seda võiks tarvitada realistlike plaanide tegemiseks ja ka nende elluviimiseks.

„Ohuolukorras lülitub meie aju võitle-või-põgene režiimile. See võimaldab teha kiireid otsuseid, mis on seotud näiteks taandumise või ründamisega, kuid ei võimalda analüütilist mõtlemist ega planeerimistegevust. See on tänuväärne ja kõikidele loomadele ühine reaktsioon, mis on võimaldanud meil ka liigina püsima jääda. Eripärane inimeseks olemise puhul on see, et sama protsess käivitub ka olukorras, kus proovime ohtu ette kujutada või see on ettenähtav tulevikuperspektiivis. Aju ei pruugi vahet teha, kas oht on siin ja praegu või tegeleme tuleviku ennustamisega,“ nendib Oidermaa.

Kui valitseb olukord, kus hetkel ei ole vaja jooksu pista või rünnakut tõrjuda, oleks mõistlik siiski end rahustada kasvõi selleks, et selgemalt mõelda ning plaane teha. „Tavaliselt on vaja end kehaliselt rahustada, vahepeal mõtted mujale saada, lähedaste tuge kasutada. Seejärel oleks hästi kasulik endalt küsida - mida ma teha saan? Mida saan teha kohe, mida homme, mida lähinädalatel? Kellega koos seda teha saan? Millist ressurssi mul selleks vaja on? Kuidas ma aru saan, et see eesmärk nüüd täidetud on? Näiteks kui otsustan, et saan teha seda, et kogun lisainfot ohu realiseerumise kohta, siis millal olen piisavalt erinevates uudisteportaalides surfanud? Ehk piisab poolest tunnist päevas? Kui suudame enda vaimset tasakaalu hoida, saame paremini abiks olla ka teistele.“

Oidermaa sõnul on praegusel ajal paslik meenutada, kuidas saime hakkama pea kaks aastat tagasi, mil meieni jõudis koroonaviiruse kriis. „Kuigi oht oli siis teistsugune, võime tunda sarnast abitust, kontrolli kaotuse tunnet ning hirmu tuleviku ees. Muidugi tuleb olla valmis ka halbadeks stsenaariumideks, kuid nendega ei saa pidevalt oma peas tegelema jääda, see võib nõrgestada meie vaimset vastupanuvõimet, mida on vaja raskete aegadega toimetulekuks.“

Kuidas rääkida olukorrast lastega?

Laps on väga ärev

Kristi avaldab sotsiaalmeedias, et tema 11aastane poeg on Ukrainas toimuvast väga häiritud. „Kui esimesel sõjaõhtul kogu perega koos uudiseid vaatasime, siis nuttis ta end magama. Oleme talle küll selgitanud, et siin ei ole sõda ja lähiajal ei tule ka, aga see tema hirmu ei vähendanud,“ kirjutab naine.

Oidermaa sõnul on sellises olukorras oluline jääda ise rahulikuks ja olla võimalikult palju lapsega koos. Ümbert kinni võtmine aitab rahustada ja kasvatada turvatunnet. Hea oleks kinni pidada tavalisest rutiinist ja teha kogu perega ka meeldivaid tegevusi.

Ta usub, et lastega võiks arutada, mida saame teha, et enda või teiste olukorda paremaks muuta. Lastel on sageli vahvaid ideid ning rohkelt loovust. „Kindlasti tuleb nendega rääkida maailmas toimuvast. Nende käest võiks uurida, mida nad on kuulnud, ning vastata nende küsimustele.“ Ometi tuleks rääkida lapsega eakohasel viisil ja konkreetsetest faktidest, mitte jagada hirmsaid tulevikuennustusi. Lastele on oluline teada, et koos saame hakkama, kuigi praegu on keeruline aeg.

„Näiteks saab väiksematele lastele rääkida sellest, et me ei pea nii väga kartma, kuna Eestil on sõbrad NATOs, kes meie eest välja astuvad ning meid hätta ei jäta. Nii nagu ka meie oma sõprade eest seisame ja neid kiusajate eest kaitseme,“ toob psühholoog näite. Arutada tuleks toimuva üle ka suuremate lastega, kes juba ise uudiseid jälgivad ja infot otsivad. On oluline, et nad ei puutuks kokku ülemäärase infovooga.

Oidermaa annab nõu, et kui ärevus takistab normaalse elu elamist, tasub pöörduda kõigepealt perearsti poole. Kodust lahkumata saab nõu aga Peaasi.ee leheküljelt.

Abiks on ka telefoniliinid:

Vaimse tervise tugiliin 660 4500

Hingehoiu telefon 116123

Lasteabi telefon 116111

Koolipsühholoogide tugiliin 1226 (eesti keeles) 1227 (vene keeles)

LIHTNE NIPP: TOO TÄHELEPANU NEUTRAALSESSE KOHTA!
Liis Vahtra-Šmutov, kliiniline psühholoog


Kõigepealt on hea aktsepteerida oma tundeid ja teadvustada, et need lähevad varem või hiljem mööda. Ei ole vaja tunnetega võidelda, aga ei ole vaja ka negatiivsete mõtetega kaasa minna – selleks võib proovida oma tähelepanu neutraalsesse kohta suunata. Näiteks keskenduda enda ümber olevatele helidele, panna tähele nii lähemal kui kaugemal olevaid helisid ja miks mitte ka loendada mitut erinevat heli sa enda ümber kuuled. Või viia oma tähelepanu jalataldadele, uurida erinevaid aistinguid seal, panna tähele surve- ja raskustunnet.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid