Maria blogi: lapsed mõistavad rohkem kui arvame. Praegu vajavad nad kohe eriti kindlustunnet.

Pere ja Kodu blogija Maria on end avastanud kohast, kus ei tea enam hästi, mida praegusel hetkel teha ja mis on sobilik. Veelgi enam: kas ja kui palju praegusest olukorrast maailmas rääkida lastega?

Viimased kaks nädalat on maailm olnud kriisis. Ja kriisis pole mitte ainult suured inimesed, vaid ka väikesed. Ma tunnen, et olen omadega kohas, kus ei suuda ära otsustada, mis on õige. Elu nautimine tundub kohati olevat täielik patt. Olgu see siis lastega veekeskuses käimine või üldse südamest naermine. Samas järgmisel hetkel pakin ka ise kuivaineid kergelt kaasa haaratavasse kotti, sest kuskil pole garantiid, et meie pole järgmised.

Sellised meeleolu kõikumised on tekitanud kohutavalt palju stressi, meeleheidet ja süüpiinu. Ühel hetkel mõtled, et tuleb võtta viimast, sest äkki enam varsti ei saa ja siis valmistad keldrit ette varjendiks või pead plaani kuhu vajadusel põgeneda.

Lisaks näevad ja kogevad seda kurbust ja heitunud olemist ka lapsed, kelle taju on hoopis teravam kui arvata võiks. Paljud suured inimesed arvavad, et lapsed ei saa asjadest nagunii aru ning neile ei tule seega sellest teemast midagi rääkida. Minu arvates on seda enam vajalik lapsevanema selgitus toimunu kohta. Pole ilmselt uudis, et osad inimesed näevad Ukrainas toimunut kui kodusõda aga reaalsus on ikka see, et tegemist on sõjaga.

Laps peab saama keskenduda laps olemisele
Mu seitsmene on küsinud pea iga päev, kas sõda tuleb ka meile. See on ehe näide sellest, et lapsi ei tasu alahinnata. Jah, nad võtavad asju osaliselt kergemalt kui täiskasvanud. Ühel hetkel laps tunneb huvi või mure sõja pärast ja järgmisel hetkel juba mängib oma sõpradega. See on lapse jaoks asjade loomulik käik ega tähenda seda, et antud teemat tuleb vältida või lapsele üldse mitte selgitada. Olen isegi märganud, et tegelikult tahab minu laps vaid saada kinnitust, et tal on kodus turvaline. Ta ei taha ülevaadet sisepoliitikast või sõjandusest või värskematest uudistest. Ta tahab teada, et maailm sellisena nagu see tema jaoks on, on olemas ka nüüd ja lähitulevikus.

Lapsed ei tee pikki plaane (kui just asi pole seotud sünnipäevaga). Seega olengi seletanud, et sõda käib ikka veel, aga meil on hetkel kõik hästi. Lapsed ei saa kindlasti aru suurest plaanist ja sellest ei saa aru ka mitte kõik täiskasvanud. See polegi vajalik. Vajalik on, et laps tunneks end turvaliselt ja hästi ja saaks keskenduda nii kaua kui võimalik laps olemisele. Samas saan hästi aru kui rusuv see kõik tegelikult on. Mitte ainult sõjas viibivatele inimestele, vaid ka põgenikele ja ka niinimetatud pealtvaatajatele. Me kõik tahame aidata ja anda oma panuse. Kõik tahame selle õuduse lõppu. Oleme viimastel päevadel sorteerinud lastega asju, mida on võimalik ära annetada. Alates vähekasutatud riietest ja mänguasjadest kuni käsitöövahenditeni välja, sest kõige hullem tunne ongi abitus. Lisaks on märgata ka juba jahenemist selle sõja suunal, mis on kohe eriti kurb.