Kakskeelsete laste ema: lastega oma emakeeles rääkimine tundub ainuõigena

„Mis keeles sa lastega räägid," küsitakse mult iga kord kui mainin, et nende isa on prantslane ja elame Prantsusmaal. Minu vastuse peale, et eks ikka selles enda jaoks kõige loogilisemas, oma emakeeles, vastatakse alati „Oi, nii tubli!". Ja mina siis mõtlen, et kas rääkides keelt, mis on mulle emapiimaga antud, olen ma tõesti tubli? Kas pole see mitte lihtsalt...tavapärane?

Mu esimene laps sündis peaaegu üheksa aastat tagasi. Just sellel perioodil, mil ta veel mu kõhus elas, olin ma ühtlasi ka kõige targem lapsevanem. Vähe sellest, ma ennustasin visalt ka tulevikku ette! Ikka kuidas ma sünnist saadik talle iga liigutust eesti keeles lahti seletan, kuidas ta esimesed sõnad on eesti keeles, kuidas ta kahesena eesti keeles kildu rebib ja kuuesena anub, et "Naksitrallid" taaskord ette loeksin. Jah, mul oli plaanis võõras keelekeskkonnas kasvatada üles laps, kes olgugi, et prantsuse, on siiski ka eesti laps. Eesti keele ja meelega.

Miks? Mõni ütleb, et mis sa selle eesti keelega ikka teed, kus sul sellest kasu. Teine ütleb, et püha müristus, see on ju nii keeruline keel, mis sa seda last piinad. Kolmas ütleb üldse, et pole vaja lapse aju süldiks ajada saja erineva keelega. Aga mida ütlen mina? Mina ütlen, et eesti keel on mu emakeel. Ja kuigi mu lastel on kaks erinevast rahvusest vanemat, on see siiski ka nende emakeel. Ainuüksi see on põhjus seda neile õpetada ka kaugel. Ja kui rikastav on osata keeli. Kui tore on see tunne, kui sa hakkad erinevate keelte vahel seoseid nägema, sarnasusi leidma või saama aru, kuidas/miks mingi sõna on moodustunud. Kui suurepärane on see kui keelevaist areneb. Kui vahva ja silmaringi avardav on reisimine. Kui eesti keelt räägiks ka vaid sada inimest maailmas, tahaks ma seda siiski oma lastele õpetada. Sest siis räägiks koos nendega seda juba 104 inimest. Ja see oleks lisaväärtus.

Erinevad keeled, erinevad mured
Mu vanima tütre esimesed sõnad olid tõesti eestikeelsed. Aga kildu hakkas ta viskama prantsuse keeles. Ju oli eesti huumor juba õige pisikese inimesena tema jaoks liiga kuiv, ei tea. Aga mina avastasin üsna kiiresti kui keeruline on üksinda anda edasi seda nii suurt kultuuripärandit ja aidata juurtel kasvada seal, kus inimest ennast pole. Kui keeruline on õpetada keelt, kui sa teed seda üksi ja kõik muu su ümber on teises keeles. Kui sa annad endast kõik, aga lapse jaoks on lihtsam ja loogilisem see teine keel. Ei taha mu laps naksitralle. Samas olgu, ega ta prantsuse lastekirjanduse klassikat ka ei taha. Tahab hoopis Harry Potterit. Loeb neid kusjuures kahes keeles korraga. Meil on nimelt samad raamatud nii prantsuse kui ka eesti keeles.

Ühel hetkel avastasin ma end silmitsi nende probleemidega, mida ma üheksa aastat tagasi suure visionäärina ei osanud ette aimata. Näiteks kuidas õpetada lugema last, kelle jaoks on loogiline, et u hääldub ü. Ja siis ütle talle, et aga kallikene, eesti keeles on meil näe kohe eraldi täht ü! Rääkimata siis sellest, et tema e on õ ja asjaolu, et eesti keeles on e ikka e ja siis on veel eraldi ö ja õ - no vaene inimene jooksiski lühisesse. Kui prantsuse keeles võib sõna olla kilomeetrine, siis suure tõenäosusega hääldad sealt vaid veerandit. Eesti keeles loed ikka kõik kenasti välja. Aga prantsuse keelega harjunud laps kaotab sul kõik sõnalõpud ära. Eriti kui seal täishäälikud on. Ja kui ta siis küsib, et aga miks nii või miks naa, siis kehitad õlgu, sest tegelikult tugined ka ise puhtalt keelevaistule, mis sul emakeele puhul üsna hästi paigas on. Aga keelevaistu abil lapsele grammatikat ei õpeta.

Emakeelne armastus
Kui mu teine tütar oli viiene sai ta esimesest piimahambast lahti. See oli ta senise elu suurim tähtsündmus, millele pidi järgnema teine samavääriline sündmus - hambahaldja külastuskäik. Ja teate mille peale mu emasüda härdaks läks? Laps kirjutas hambahaldjale kahes keeles. „Ma ju ei tea mis keeles ta räägib, nii on kindlam, et ta minust aru saab." Laps oli läbi hammustanud kui vajalik on erinevate keelte oskus. Ja nii läkski padja alla joonistus, kus kirjas „haamba haldialee". Juures seletav kirjake, et kelle hammas nüüd kaotsi on läinud.

Alati ei ole kerge ja mõnikord on heldimust vähem. Lapsed on erinevad. Nende tujud, tugevad-nõrgad küljed ja üleüldine keeletaju niisamuti. Mõnikord tahavad nad mulle vastata ainult prantsuse keeles. Alguses olin ma üsna nõutu, et mis-mis. Siis mõtlesin, et vist ei tasu survestada ka ja nüüd olen ma aru saanud, et ühist raamistikku polegi. Ühe lapsega toimib hästi kulmu kergitamine ja ta ütleb juba sama asja eesti keeles uuesti. Teist ei tasu torkida, sest muidu ei ütle ta kaks päeva eesti keeles ainsatki sõna. Minu eesmärk on neile anda piisav sõnavara, et nad saaksid end mugavalt väljendada. Oma rõõme, hirme, ootusi. Et nad saaksid eesti keeles lugeda, oma mõtted kirja panna. Anda neile huvi ja neid natukene tagant tõugata.

Ja need kõige-kõige ilusamad sõnad? „Emme, ma armastan sind". Milline puhas ja südant soojendav rõõm, et mu lapsed oskavad eesti keeles armastust avaldada.

false