Koolist koju teki alla

Millised need märgid olid? "Ma ei tõusnud enam hommikuti rõõmutundega üles, et tööle minna. See muutus sunniviisiliseks kohustuseks. Samas varem nii polnud, ma tulin alati ja tulen jälle ka nüüd hea tujuga klassi ette. Aga sel raskel ajal vaatasin töö juures ainult kella, et saaks juba koju. Ega ma sealgi soovinud kellegagi suhelda, olin oma toas, kardinad akna ees ja enamuse osa ajast veetsin voodis teki all. Hommikul vedasin end raskustega üles ja käima läks järjekordne samasugune päev," kirjeldab Liina-Grete.

Tagantjärele on noor õpetaja mõistnud, et töö kasvas tal üle pea. "Lapsed on tohutult vahvad, nad on päikeseterad päevas," kinnitab Liina-Grete kogu hingest, "aga nendega on vahel ka raske." Väikeklassi lapsed nõuavad õpetajalt suuremat pingutust. Iga õpimetoodika ei toimi, igaühel on oma eripärad, meeleolu kõikumised ja temperament. Nii polegi ime, kui õpetaja jääb mõnikord hätta. Mis veel rääkida Liina-Gretest, kes oli õpetajaks saades ise vaevalt lapseeast väljas. "Ma lihtsalt väsisin ja mul tekkis ka tunne, et ma jäin üksi. Ma olin ju alles alustanud, see oli mu esimene töökoht."

Pikk tee tervise poole

Ei saa öelda, et kool ei tahtnud oma noort kolleegi aidata. Liina-Gretel oli mentor ja ka HEV-koordinaator ja sotsiaalpedagoog andsid vajadusel nõu, kuid nemad tegelesid puhtalt ühe või teise tööolukorra lahendamisega. Noorel õpetajal oli aga selleks ajaks juba raske iseenda vaimse tervisega. "Ma ei vajanud enam lihtsalt tööalast tuge, ma vajasin arsti."

Liina-Gretel diagnoositi depressioon ja sinna juurde ka söömishäire. Algas rohtude ja teraapiaga kombineeritud ravi. "Hakkasin kord kuus käima vaimse tervise õe juures, vahepeal pidasin päevikut, kuhu panin kirja oma positiivsed ja negatiivsed mõtted, mida kohtumisel analüüsisime. Ma õppisin oma tundeid paremini tundma ja neid ka aktsepteerima," kirjeldab Liina-Grete. See oli pikk teekond, kus tuli ette ka tagasilööke. Vahepeal juba ilma ravimiteta hakkama saanud neiu haigestus raskekujulisse koroonasse, järgnesid haiglaravi ja hiljem pikk kodune isolatsioon. "Sel ajal läks mul jälle raskeks. Maadlesin ärevushäirega, mis pole ka ime - istusin kokkuvõttes kuu aega kodus kinni ja mõtted läksid sassi. Jäime distantsõppele ja ma ei saanud ka kooli minna. Lisandusid kõik need distantsõppe mured, millega kõik õpetajad kursis on, aga mis HEV-klassiga nõuavad jälle teistmoodi pingutust."

Praeguseks on Liina-Grete ka sellest august välja roninud. Raskeid päevi tuleb ikka ette, aga ta teab, kuidas end aidata. Ta loeb palju, jalutab, toitub tervislikult. Õhtuti e-kirju ei loe ja sõnumitele ei vasta. Lapsevanematega suhtleb töö ajal ja tööd koju kaasa ei võta. Kui aga töökoormus kasvab üle pea, siis julgeb noor õpetaja nüüd juba suu lahti teha.

Kuidas aidata alustavat õpetajat?

Liina-Grete tahab ise olla omakorda abiks teistele vaimse tervise probleemidega kimpus olevatele noortele kolleegidele. "Ma õpin teist aastat magistriõppes haridusinnovatsiooni ja kirjutan magistritööd sellest, kuidas coaching aitab alustaval õpetajal toime tulla ja kuidas see toetab tema põhivajadusi." Ta kirjutab teadustööd kahasse enda arengutreeneri Annika Haavisto-Visnapuuga, kellest sai tema kursusekaaslane. "Mind aitas coaching tohutult palju. Ma sain vastused küsimustele, kas ma teen õiget tööd, kas ma liigun õiges suunas. Need on küsimused, mida ühel hetkel esitab endale iga alustav õpetaja." Magistritöö autorid viisid läbi ka uuringu, et teada saada, kui palju õpetajaid läbipõlemist üldse kogeb. "See on väga levinud tunne, pea iga teine vastas nii," tõdeb Liina-Grete vastustele tuginedes. "Ja näeme sedagi, et paljudel juhtudel ongi tegu alustavate õpetajatega - olgu nad ülikoolist tulnud noored või näiteks karjääripöörde teinud juba küpsemad inimesed. Õpetajatöö algus võib olla raske."

Liina-Grete jagab mõned soovitused, mis kujunenud puhtalt enda vaimse tervise teekonnale tagasi vaadates. "Alustavad õpetajad vajavad rohkem tuge. Meie magistritöö eesmärk on igale koolile soovitada coaching´ut. See võib olla koolisisene, kus nõustajaks on mõni teine õpetaja. Või miks mitte üldse inimene väljastpoolt, sest kõrvalseisjal on värske pilk," leiab õpetaja.

Ta palub ka kooliperel endal terase pilguga ringi vaadata, et kas mõni kolleeg vajab abi. "Vahel pole muud tarvis kui lihtsalt anda teada, et oled valmis kuulama. Märgakem üksteist. Ega õpetajad, eriti noored, kes tahavad end oma ametis tõestada, julge alati oma vaimse tervise muredest ise rääkima tulla," palub Liina-Grete olla tähelepanelik. "Kui inimese muredele õigel ajal jaole saab, pole üldjuhul arsti ja rohtusid tarvis." Kõige tähtsam on tema sõnul aga iseennast hoida. "Mina olen õppinud iseennast tähtsaks pidama. Kui õpetaja on oma vaimse tervisega heas kohas, siis saab ta hea keskkonna tekitada ka oma klassis," teab ta omast käest.

Esimesel tööaastal on toetus ülioluline

Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu ütleb Liina-Grete lugu kommenteerides, et see on klassikaline läbipõlemise juhtum. Inimene panustab oma töösse kirglikult ja ennast ületades, oma vajadused jäävad kõrvale ning lõpuks tekib depressioon ja läbipõlemine. Need väljenduvad füüsilises ja emotsionaalses kurnatuses, negatiivses suhtumises töösse ning motivatsiooni ja efektiivsuse languses. Ta nõustub, et riskigrupp on algajad pedagoogid ning ka sellega, et alustav töötaja vajab kõrvale pidevat tuge. "Abi ja toetus näiteks jälgimise või coaching´u näol peaks olema noorele töötajale vähemalt esimesel tööaastal pidevalt tagatud. Praegu pakutakse sellist abi sageli vaid tulekahju kustutamiseks kui mingi probleem ilmneb ent see peaks olema regulaarne ja loomulik ennetusmeede."

Allikas: Haridus- ja Noorteamet
Koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga on Haridus- ja Noorteameti eesmärk edendada ühiskonnas õpetajaameti väärtustamise ja atraktiivsuse kasvu. Tegevusi toetab Euroopa Sotsiaalfond.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid