Praeguseks kaheaastane Aksel (nimi muudetud) sai oma päritoluperes elada vaevalt nädala, kui saabus politsei, kelle naabrid olid lärmaka peo tõttu välja kutsunud. Pidutsejate seast leiti beebi, kelle politsei otse lastehaiglasse viis. Aksel paigutati intensiivraviosakonda, sest ta oli oma niigi väiksest sünnikaalust kodus hooletuses elades kaotanud veel ligi kilo.

Katist sai Aksli ema viie päevaga - täpselt nii kaua läks aega sotsiaaltöötaja telefonikõnest kuni tulevase ema ja lapse haiglas kohtumiseni. Kati teadis, et füüsiliselt ja vaimselt päris terveid lapsi, kellele uut peret otsitakse, on vähe. Paljudel neist on mingi erivajadus, haigus või puue, kas vaimne või füüsiline traumakogemus. Asendushooldust ehk uut peret vajavad lapsed tulevad oma uue pere juurde n-ö seljakotiga, kus on nende emotsionaalne minevikupagas, mis vajab sorteerimisel abi. Kati otsustas, et ta on valmis pakkuma kodu lapsele, kellel võib olla haigus, aga selline, mida saab kas ravida või ravimitega ohjata.

Esimene kohtumine 

„Ma nägin Akslit esimene kord Tallinna lastehaiglas. Mäletan, et oli esimene koroonakevad ja haiglasse pääsemine oli karmide piirangute tõttu keeruline. Mul lubas peaarst tulla last vaatama tingimusel, et kui tulen, siis ka võtan lapse, või muidu pean jääma haiglasse. Viis päeva varem oli mulle helistanud sotsiaaltöötaja ja küsinud, kas soovin omale paarinädalast beebit, väikest poissi, kes on oma bioloogilisest perest eraldatud ja haiglas kosumas... aga et sellel lapsel on HIV," meenutab Kati

Jaga
Kommentaarid