HIV-positiivse lapse vanem: ma pole lasteaias tema haigusest rääkinud, kuna inimesed ei mõistaks...
Kati (nimi muudetud) on 30ndates vallaline raamatupidajaharidusega naine, kes töötab kindlustusfirmas kliendihaldurina. Bioloogilisi lapsi Katil pole, aga ometi sai ta paari aasta eest emaks. Nimelt kasvatab ta täna kahte poissi - üks neist teismeline, teine äsja beebieast välja kasvanud.
Mõlemad poisid on jõudnud Kati juurde läbi traagiliste lugude - vanem poiss kaotas mõned aastad tagasi oma ema raskele haigusele, noorema poisi vanemad ei suutnud narkootikumide tarvitamisest loobuda ega lapse eest hoolitseda.
Praeguseks kaheaastane Aksel (nimi muudetud) sai oma päritoluperes elada vaevalt nädala, kui saabus politsei, kelle naabrid olid lärmaka peo tõttu välja kutsunud. Pidutsejate seast leiti beebi, kelle politsei otse lastehaiglasse viis. Aksel paigutati intensiivraviosakonda, sest ta oli oma niigi väiksest sünnikaalust kodus hooletuses elades kaotanud veel ligi kilo.
Katist sai Aksli ema viie päevaga - täpselt nii kaua läks aega sotsiaaltöötaja telefonikõnest kuni tulevase ema ja lapse haiglas kohtumiseni. Kati teadis, et füüsiliselt ja vaimselt päris terveid lapsi, kellele uut peret otsitakse, on vähe. Paljudel neist on mingi erivajadus, haigus või puue, kas vaimne või füüsiline traumakogemus. Asendushooldust ehk uut peret vajavad lapsed tulevad oma uue pere juurde n-ö seljakotiga, kus on nende emotsionaalne minevikupagas, mis vajab sorteerimisel abi. Kati otsustas, et ta on valmis pakkuma kodu lapsele, kellel võib olla haigus, aga selline, mida saab kas ravida või ravimitega ohjata.
Esimene kohtumine