Sõja eest Eestisse pagenud ukrainlased: pommialarm käis vahetpidamata, varjusime lastega keldris

"Elasime seitse päeva kolme perega ühetoalises majas, kuna selle all on kelder. Möödasõitev rong paneb siingi ärkama ja kartma, kas jälle pommid...," räägivad Vika ja Natalia, Ukrainast Eestisse põgenenud emad.

Vika (28) ja Natalia (31) ootavad meid lastega Dzingli hotelli toas neli päeva pärast Eestisse saabumist. Vika 10kuune poeg Dima istub suurel hotellivoodil ja mängib kinniste kommipakkidega. Natalia 2aastane tütar Stefania on ema süles, 6aastane Emilia ehk Emma vaatab telefonist multikaid. Toast viib uks teise samasugusesse tuppa, kus on veel üks kaheinimesevoodi. Asju on vähe – kaks kohvrit ja kaks lapsekäru, mõned üksikud mänguasjad.

Naistel tõmbuvad meie vestluse jooksul korduvalt silmad märjaks, nad räägivad kiirelt ja emotsionaalselt ukraina keeles. Lapsed muutuvad aga üha rõõmsamaks. Emma muudkui poseerib ja jutustab piltnikule omaenda leiutatud inglise keeles maad ja ilmad kokku, sel ajal kui tema ema mulle sõjast räägib. „See on esimene kord, kui nad siin olles nii heas tujus on,” tõdevad naised.

Naised ei soovinud kodust lahkuda, kuid mehed palusid seda laste pärast teha. Natalia kirjeldab pisarsilmi, kuidas ta kõndis mehest eemale: „Lükkasin ühe käega Stefania käru ja tõmbasin teisega enda järel kohvrit, Emma kõrval lonkimas...”