Piimahammas ahju või haldjale padja alla? Milline on eesti laste suhe hambahaldjaga?

Mäletan oma lapsepõlvest hästi, kuidas suust kukkunud piimahamba asemel vaatas hommikul padja alt vastu hoopis münt. Mis väärtuses see olla võis, ma enam ei tea, aga suur elevus kaasnes sellega alati.

Paraku polnud ma kunagi süvenenud hambahaldja raamatupidamisse. See reaalsus jõudis minuni alles ise emaks saades. Mündid 25 aastat tagasi ja täna on vägagi erineva väärtusega. Palju see haldjas siis tooma peaks? Kas üldse? Kas lapsel peaks laskma hamba ka alles jätta? Kas esimene ära tulnud hammas või raskemalt ära tulnud hammas annavad märku, et haldjas võiks jätta rohkem? Mis saab siis kui laps hamba alla neelab/ära kaotab? Küsimusi kui palju! Lapsena oli ikka hea lihtne..

Ja kui mina mõtlesin, et hambahaldja rahakott on teema, mis ei saa vastuoluline olla, siis eksisin ma mõistagi sügavalt. Meie panime abikaasaga paika, et esimene piimahambas võrdub viis eurot. Järgmised kaks või üks. Oleneb milline münt esimesena pihku satub. Seepeale olen kuulnud nii seda, et viis eurot on esimese kohta ennekuulmatult palju, kui ka seda, et tegelikult oleks kümme ikka uhkem. Katsu siis mõista..

Piimahambad kui tulus ärimudel

Ja kui meie üritame siis seda hambamajandust hoida väiksemate summade piires, on lastel kaks vanaema, kes on end tituleerinud hambahaldja assistentideks. Kui kodus toob haldjas padja alla mündi, siis mõlemalt vanaemalt poetub juurde 5. Kokku teeb see ühe hamba eest taksiks 11-12 eurot. Ja seda tundub ka mulle palju. Või noh, vaadates palju täiskasvanute hambaravi maksab, siis tegelikult tundub nagu täitsa hambaravifond tulevikuks või nii.

Kuna meil kasvab siin praegu kaks last, kelle hambad vahetuvad ja neid hambaid tulebki siin kahte lehte ära, on teema kerkinud rohkem päevakorda ka sõprade-tuttavatega jutustades. Olen aru saanud, et hambahaldjas on tegelikult ikka üks väga kurioosne karakter. Nii oma olemasolu kui kukrusügavuse tõttu. Aga mida mõtlevad teised emad?

Otsustasin teada saamiseks teha teemapüstituse ühte üsna suurde vanemlusgruppi. Vastuseid kogunes üle saja. Neist populaarsemad jagunesid kaheks: hambahaldjas jätab kas mündi või ei käi üldse.

Hambahaldjas kingib hambad kunagi tagasi

Silvi tütre Anzelika esimene hammas tuli ära kui tütar oli kuuene. Üheksa päeva hiljem tuli kohe ka teine järgi. "Ta oli hammaste ära tulekut kaua oodanud. Lasteaias hakkasid osadel juba aasta varem hambad vahetuma, nii et ta oli siis eriti õnnelik," meenutab ema. Anzelikale toob hambahaldjas tavaliselt piimahamba eest üheeurose mündi. Kui hamba ära tulemisega on kohe eriti kaua vaeva nähtud, siis kaheeurose. Padja alt saadud hambad kogub selle pere haldjas aga kokku! "Nende jaoks on spetsiaalne puidust hambakarp, kuhu juurde kirjutame kuupäevad, millal hambad ära tulid. Tulevikus saab ta kõik need hambad ilusas karbis kingituseks tagasi haldjalt." Silvi seletab, et mõte hambad kokku koguda tuli sellest, et tema enda piimahambad visati kunagi ahju. "Meil endal ahju pole, niisiis mõtlesingi, et karp on ilus ja turvaline võimalus vahva mälestuse loomiseks."

Hambahaldjas pole kingikotiga jõuluvana

Viieaastasele Sofiale toob hambahaldjas samuti padja alla mündi. Laps ise on aga vahepeal mõista andnud, et tegelikult võiks haldjas üldse kinke tuua. „Tal on youtube'is eeskujudeks mõned sisuloojad, kellel nii on. Need kingid on seal ikka väga suured ja kallid," seletab Sofia ema Maria. Nii ongi üritatud lapsele seletada, et mujal peredes võib olla ükstapuha kuidas, aga nende pere komme see ei ole. „See kingijutt sai maha laidetud ja seletatud, et hambahaldjas toob ikka mündi!"

Väikelapsi ei peaks rahaga üle külvama

Seitsmese Adeele ema Siiri kasvas ise üles ilma hambahaldjata ja seda kommet polnud tal plaanis ka oma lastele tutvustada. Siis aga tegi lasteaed oma töö! "Juhtuski siis nii, et ühel ööl roomasin pimedas toas üleni musta riietatult põrandal ja üritasin padja alt hammast kätte saada," muigab naine. Siiri meenutab, kuidas hinge kinni hoides ja lootes, et laps ei ärka, padja all kobas. Lõpuks sai hammas euromündi vastu vahetatud. "Ma leian, et selles vanuses lapsele on see täiesti piisav summa. Siiani pole ta ka kordagi soovinud oma raha eest midagi osta. Miks ka peaks? Kõik on ju olemas," seletab Siiri, et ei pea väikelaste rahaga üle külvamist heaks tavaks. Nii hingaski naine kergendatult kui edaspidi soovis laps hambad endale hoida ega nõustunud neid padja alla haldjale loovutama.

„Ta on loomult ettevaatlik ja reegleid armastav ja võttis pikalt hoogu ka sellest esimesest hambast loobumiseks. Raha oli küll tore, aga tal vist oli ikka kahju, et hammast rohkem ei näe." Siiri tunnistab, et ka tal endal emana on palju lihtsam kui ei pea hambahaldjaks kehastuma. Praegu usaldab Adeele ära tulnud hambad ema kätte hoiule. Mis nendest edasi saab, veel ei teata. „Kogun nad eraldi kotikesse ja kirjutame kuupäevad juurde. Ära jõuab alati visata, aga praegu need liialt ruumi ei võta."

Ka Adeele väiksemal vennal tuli just esimene piimahammas ära ja õde manitses teda kohe ootama. Nii jäigi. „Eks tuleb ilmselt see päev ka, kui pean jälle pimedas toas roomama, aga õnneks läheb ilmselt aega. Hirm vahele jääda on ka suur," tõdeb ema.

Lasteaiast koju toodud hambahaldjas

Kui Kristiin My viiesena esimesest piimahambast lahti sai, oli ta juba pikalt kurb olnud, sest paljudel sõpradel olid hambad juba vahetuma hakanud. Kui see esimene hammas siis ära tuli, oli elevust ja ootust hambahaldja üle lausa nii palju, et uinudagi raske. "Olen ka ise tuttavate vanematega arutanud, et mis summa padja alla pannakse ja laps on samuti lasteaias teistelt küsinud. Tundub, et kõikide jaoks on selleks üks euro." Tüdruku ema Triin arvab, et kuna laps saab nagunii taskuraha, siis pole rohkem vaja. "Ega me polekski seda vist muidu alustanud, aga lapsed ju omavahel räägivad..raha on kuidagi oluline juba koolieelikutele."

Paberraha saamine on erilisem

Vanessa kuuene poeg Alex-Sander saab iga hamba eest viieeurose. Esimese hamba eest tõi haldjas poisile lausa kümme eurot. Vanessa seletab, et lapsele meeldib raha koguda ja nad ei näe probleemi seda hammaste vahetumisega siduda. „Tal on niigi sendikassa, nii et olen otsustanud, et hambahaldjas toob paberraha, mis on veidi erilisem. Ega neid ju lõputult ära ei tule," seletab Vanessa. Poes makstes tagasi saadud mündid saab laps niigi endale. Vanessa küll tunnistab, et esimese hamba eest sai laps kümneka, sest tol hetkel oli see rahakotis ainuke rahatäht. „Ega ta otseselt mingi kindla asja jaoks ei kogu, aga tal on juba viis sendikassat õega kahepeale täis ja paberraha ka üsna kopsaka summa eest."

Vanessa usub, et kui hambahaldjas nüüd järgmisena lapsele mündi padja alla jätaks, võiks laps veidi pettunud olla. Aga kui tegu oleks mõne erilisema, näiteks teise riigi mündiga, siis võiks tal hea meel olla.

Raha tuleb välja teenida

Kaheksase Liisa ema Marju vaid vangutab hambahaldjast kuuldes pead. „Ei ole olnud ega tule ka," ütleb naine resoluutselt. Hammaste vahetumine on naise sõnutsi täiesti tavaline protsess, mistõttu ei näe ta vähimatki põhjust miks peaks hamba eest lapsele raha andma. „See tundub mulle sama loogiline nagu oma toa korras hoidmise eest maksmine. Muidugi ma tean, et osad vanemad maksavad ka selle eest." Nii ongi Marjul pigem hoiak, et raha tuleks välja teenida, aga mitte asjadega mis nii või naa juhtuvad või on iseenesestmõistetavad. „Praegu pole see enam jutuks tulnud, aga lasteaias oli ikka natukene kurvastamist. Üsna mitmel rühmakaaslasel käis hambahaldjas ja siis oli küsimist, et miks tal ei käi." Marju üritaski asja tütrele seletada võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt, et igas peres on omad kombed ja uurides, kas niigi taskuraha saaval lapsel oleks neid lisamünte ikka vaja. „Ta on õnneks hästi mõistlik tüdruk, aga eks lastel on ju ikka sees see asi, et tahaks nii nagu teistel."

Nagu näha on igal perel omad kombed ja tavad. Kuigi ma ise hambahaldjast kui sellisest just üleliia palju ei arva, siis on mul ikkagi meeles ka alguses kirjeldatud elevus. Täpselt sama elevus, mida näen ka oma laste silmist, kui neil hommikul padja all hamba asemel raha on. Tõenäoliselt oleksid nad sama rõõmsad ka siis kui hamba asemel oleks seal komm. Muidugi tunduks see lähenemine mulle endale natukene veider, et kas peaks hambaid just suhkruga seostama hakkama. Põhimõte on ikkagi selles, et pole vahet, mis seal padja all on: laste jaoks on äge see, et vahepeal on juhtunud midagi maagilist, on toimunud vahetus. Ja maagiat vajame me kõik!

false