Maris Kõrvitsa kolumn | Emme, miks meil koera pole?

Emmä. Emmä. Emmä. Ma tahan kassi!

Emme, mina tahan koera. Või võtame palun hamstri?!

Emmmää! Miks meil ei ole kodulooma???!

Jah, miks?

Kui ma tilluke kooli­plika olin, sain endale koera. Päris koera! Sellise, kes nägi välja nagu isalõvi, suure laka ja paksude käppadega. Imeliste silmade ja autokojamehi kopeeriva sabakesega. Viuh, ühele poole, ja viuh, teisele poole. Mustade silmadega, musta karva ja kõrvadega. Bim! See oli tema nimi.

Olin oma koera nii kiindunud, et vahel magasin tema kuudis. Me päevitasime koos ja sõime ühest kausist. Me rääkisime juttu ja jalutasime. Pärast koolipäeva rääkisin temaga päevast: sellest, mis oli olnud, ja sellest, mida päev võiks edasi tuua. Laulsin talle, mõtisklesin kõval häälel inimeste üle ja võisin olla kindel, et ta ei reeda mind.