Väikelapse hirmutav haigushoog viis silmad pahupidi ja keha kangeks. Ema: kartsin, et kaotan oma lapse

“Reanimobiil saadeti teele, öeldi, et läheb 8 minutit. “Kas tõesti kiiremini ei saa?” nähvasin mina, sest iga sekund tundus igavik. See oli mu elu hirmsaim öö,” meenutab Tuuli oma poja palavikukrampe.

Ühel kevadisel reede hommikul tegin 1 aasta ja 11-kuuse Aaroniga käruga pikema jalutuskäigu. Imestasin, et ta jäi vankris üpris kiirelt magama. Pärast uinakut sõtsime rongiga linna vanaemale-vanaisale külla. Õhtul tuli mees meile järele ja Aaron jäi ka tagasiteel autos tuttu. Ma ei osanud kahtlustada, et lapsel midagi viga on, sest autos jääb ta alati magama. Muus osas oli ta rõõmus ja täiesti tavapärane. Miski ei andnud aimu, et järgmisel hommikul ärkame haiglas tilguti all