Me kõik saame Eestisse jõudnud ukrainlasi aidata

Seekordses rubriigis “Puudutab” vestles meie ajakirjanik Katariina kahe ukraina emaga, Vika ja Nataliaga, kes põgenesid siia, et oma lapsi päästa. Katariina ütleb, et see on kõige enam hinge läinud lugu, mille ta on iial kirjutanud.

Mõistan teda – see on ääretult liigutav, kuidas nad räägivad ajast, mil olid lastega sõja eest keldris peidus, kuidas pidid oma mehed maha jätma ja võõrsile tulema ning kuidas nüüd ootavad üle kõige, et saaksid tagasi koju... koju, mille kohta nad isegi ei tea, kas see enam füüsiliselt alles on.

Vaid mõned leheküljed hiljem ütleb vabatahtlikuna Niine tänava pagulaskeskuses käiv suunamudija Aljona lõikavad sõnad: “Sel ajal, kui miljonid inimesed tundusid mitte uskuvat, et Euroopa südames käib sõda, ei saanud ma jätta häält tegemata...” Jah, maailmas on endiselt palju inimesi, kes seda ei usu. Isegi praegu, poolteist kuud pärast sõja puhkemist.