Maria blogi: lapse kõrvalt töötamine röövib aja iseendale

Seekordses blogis räägib Maria ärevusest maailmas toimuva suhtes ja kaalub lapse kõrvalt täiskohaga tööle minemise plusse ja miinuseid.

Pean ausalt tunnistama, et viimased nädalad on olnud raskemad kui esimesed. Pidevad heidutavad sõnumid ei jäta väga palju ruumi fantaasiale ning seega olen proovinud end sotsiaalmeediast ja uudistest natuke eemaldada, et vaim saaks puhata ja pinge langeda. Minu sees on maad võtmas mingi rahutus, et meid on ees ootamas midagi ootamatut. Olgu see siis seoses sõjaga või selle tagajärgedega.

Minna või mitte minna?

Oleme pidevalt mehega arutanud, kas äkki oleks mul mõistlik minna tagasi täiskohaga tööle, et suudaksin pere eelarvesse panustada suurema summa ning seeläbi oleks meil võimalik hakata kiiremas korras puhvrit koguma. Selle poolt räägibki vaid rahaline kindlus, aga kui aus olla pole see nii suur summa. Lasteaeda laps kohta saanud pole, isegi koha pakkumist pole tehtud kuigi just tavapäraselt kevadisel ajal neid kohti meie linnas jagama hakatakse. Seega ilmselt siis pole lapsele kohta loota enne kui ta juba kolmene on. Sõimerühmad täituvad ülehelikiirusel ja neid on vaid näpuotsatäis. Õnneks pakub meie linn võimalust panna laps erahoidu, aga erahoiud on paratamatult kulukamad.

Kohatasu on küll lasteaiaga võrdne, aga toiduraha on alates neli eurot päev ning kui kõik see kulu juurde lisada ja minu täispalgast maha arvata, siis pole reaalselt võit väga suur. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et kevad on paratamatult viiruste aeg ning seega oleksin ikkagi rohkem lapsega kodukontoris kui laps hoius oleks. Vahe oleks vaid selles, et minu aeg oleks jäik ja päevad pikad ning see ei mõjuks lapse tervisele üldse mitte hästi. Seega olenemata ärevatest aegadest, kus rahatagavara olemasolu on oluline, kasvatame meie seda puhvrit tibusammude haaval.

Oma aja puudumine kasvatab ärevust

Kui aus olla, siis ma isegi natukene igatsen sellist omaette rahus töötamise aega. Oleksin kontoris tööd tehes palju efektiivsem. Samas siiani on elu näidanud seda, et kui suurem koolist mingi viiruse kaasa toob, siis väiksem põeb selle üsna tõsiselt läbi.

Kodust lapsega tööd tehes on oma aega nii napilt. Kui aus olla, siis seda polegi. Hommikul saadan suurema lapse kooli ja asun väiksema lapsega koos tööpäeva ette valmistama. Tavaliselt oleme peaaegu terve päeva ühes toas. Erandiks on vaid need päevad, kus suurem laps peale kooli huviringi jääb ja me talle pisemaga vastu jalutada saame. Seega olengi tegelikult väiksema lapsega 24/7 koos ja mingi osa sellest ajast proovin olla produktiivne töötaja. Kuigi tööl on tore end teostada ja tunda end teistmoodi vajalikult, siis sellist aega iseendale, et oma pingeid maandada ja asju selgeks mõelda- sellist aega napib. Seda enam tunnen end äreva ja närvilisemana kui tegelikult ilmselt põhjust oleks.