„Ma ei oska sel teemal midagi rääkida," vastasin telefonis toimetajale õhtu enne salvestust. „Kui tankid piiri taha kogunema hakkavad, siis mina pakin kohvri, võtan ühe lapse sülle, teise käekõrvale ja lähen esimesele lennukile." Nagu te arvata võite, siis saates kohapeal ei olnud ma võimeline oma mõtteid otsesõnu välja ütlema... keerutasin ja vahutasin vaid mingit ebamäärast pläma.

Kas tõesti peab inimene selleks, et ta elu oleks väärt päästmist, põgenema pommirahe alt, lapsed kaenlas? Kas tõesti peab üks naine olema selleks väikeste laste ema, et tema soov ellu jääda ei mõjuks reeturlikuna? Kas mees, kes pole valmis oma riigi eest surema, on üks läbinisti mäda mees?

Jaga
Kommentaarid