Kingime lastele ärevust ja keskendumisraskuseid? Miks nutiseade ei ole hea kingitus lasteaialõpetajale

Eestis on aastatega üha kasvanud trend, et esimesse klassi astuvale lapsele kingitakse nutiseade. Samas mitmetes uuringutes on järeldatud, et väga varane liigkontakt nutimaailmaga, ka enne 1. klassi astumist, on toonud kaasa algklassilaste keskendumisraskused ja seega õppekavades ettenähtud teadmiste omandamise madalama tempo.

Olen ka ise lapsevanem ja kui mu esimene poeg sai nutitelefoni 6. klassis, siis noorem poeg 1. klassis. Lapsevanematena tundus, et kõikidel teistelgi on telefonid ja ei tahtnud olukorda, kus vanem poeg ei osanud 1. klassi arvutitunnis midagi kaasa teha, kuna olime lapsevanematena teda säästnud digimaailmast. Olen aga viimasel ajal palju lugenud nutiseadmete mõjust laste arengule ning jõudnud järelduseni, et kui aega annaks tagasi keerata, oleksin algklassides piirdunud lapsele vaid nuputelefoni hankimisega. Kohe selgitan miks.

Seoses hiljutise koolitööga oleme kursusekaaslastega intervjueerinud mitmeid algklasside õpetajaid. Nagu ühest suust ütlevad nad kõik, et aastatega on esimest klassi alustavate laste keskendumisraskused üha süvenevad ning esimesel aastal läheb väga suur osa ajast laste õppimisharjumuste tekitamiseks. Probleem on muidugi üldisem – Microsofti tehtud uuringu põhjal selgus, et pärast 2000. aastat on inimeste tähelepanuvõime vähenenud 25% - ehk 12 sekundilt 8-le. Kuigi põhjuseid võib olla ka mujal, on seda seostatud nutiseadmete laialdase kasutamisega kogu maailmas.

Nutiseadmed on väärt töövahendid

Mu jutu mõte pole selles, et keerame aja nii tagasi, et nutiseadmeid üldse poleks. Need uued võimalused on kahtlemata teinud paljudes valdkondades elu lihtsamaks ja kui mõtleme kasvõi 2 aastat kestnud pandeemiale, siis ilma digivõimalusteta oleks elu ilmselt palju keerulisem olnud (nii töötamise, kooliskäimise, suhtlemise jm mõistes). Lapse arenevale ajule on nutiseadmetel aga eriti karm mõju, kuna vajadus ja oskus igavust leevendada, olla loov oma aja põnevaks sisustamiseks, kaob. Seade, mis annab meile väga palju võimalusi ja infot, võtab tegelikult meie ajult palju autonoomiat, kuna mõtleb ja teeb otsuseid meie eest. Nii juhtubki, et kui lapselt nutiseade ära võtta, siis talle tundub, et mitte mingeid muid võimalusi aega veeta polegi. Sellest on palju rääkinud ka ajuteadlane Jaan Aru, kes on muuhulgas ka öelnud, et riigid nagu Uus-Meremaa või Saksamaa, on ilmselt 10 aasta pärast meist digiasjades ees, sest nende lapsed saavad esimese ja päris oma nutiseadme hiljem.

Eestis saavad lapsed nutitelefonid varem kui mujal maailmas

Vaadates erinevaid uuringuid, siis leiab kinnitust asjaolu, et üha levinum on Eestis trend, et lasteaeda lõpetavale ja algklassi astuvale lapsele kingitakse nutiseade. 2017. aasta EU Kids Online uuring näitas, et kui 2014. aastal omas nutitelefoni 38% 6-8-aastastest lastest, siis 2017. aastal oli selles vanusrühmas nutitelefoni omanikke üle poole ehk 54% ning kooli alustanud lastel ehk 7-aastastel oli nutitelefon 70%-l (Kantar Emor 2017). Selliste näitajatega on Eesti kõvasti ees näiteks ka USA-st, kus on laste seas keskmine vanus nutitelefoni saamiseks 11-12 aastat (SellCell Survey 2019).

Põhjus, miks Eesti ja USA laste esimese nutitelefoni omamises on vanuseline erisus, arvan leiduvat vanemluspraktikates ja ka õigusruumis. Eesti seadustes pole paika pandud vanust, mil laps võib iseseisvalt tänaval liikuda või üksi kodus olla. Eeldatud on, et lapsevanemad peavad selliseid küsimusi otsustama sõltuvalt konkreetse lapse valmisolekust. USA-s seevastu on osariigiti paika pandud vanusepiirangud, mil laps võib üksinda kodus olla või ka üksi tänaval liikuda. Selle jutuga ei taha ma jõuda selleni, et peaksime seadusega piiritlema millal laps võiks üksi kodus olla, vaid rihtisin hüpoteesini, et ilmselt on väga oluline põhjus, miks Eesti lapsed saavad nutitelefoni varem kui lapsed USA-s selles, et Eesti lapsed hakkavad varem iseseisvalt avalikus ruumis liikuma.

Muidugi võib tekkida küsimus, et milleks kättesaadavuse tõttu on lapsele vaja osta nutitelefon, kui tavalise mobiiltelefoniga on võimalik ka vanematel ja lapsel operatiivselt suhelda. Emori uuringus on eeldatud, et olulist rolli mängib valikute tegemisel sotsiaalne surve, kuna suurel osal eakaaslastel on nutitelefon. Samas on kasvamas ka nende lapsevanemate osakaal, kes kasutavad laste nutiseadmete puhul GPS jälitusrakendusi, et omada ülevaadet sellest, kus laps käib. Ühe uuringu alusel võib lapsevanemate sellist käitumist seletada sooviga tagada oma lapse heaolu ning olla seeläbi “hea” ja “vastutustundlik” lapsevanem.

Aga kas lapsele nutiseadme andmine on ikka hea ja vastutustundlik tegu?

Paraku võime kohati nutiseadme osas paralleele tuua näitega, kus annaksime lastele kätte pudeli vägijooki sõnadega, et kui tarbid mõõdukalt, on see sulle kasulik, samas kui tarbid üle, võivad tagajärjed olla väga halvad. Aga kui meil endilgi täiskasvanutena on raske erinevate ahvatluste osas piire pidada, siis on ilmselt mõistetav, et lapsel on see kordades keerulisem. Mitmed uuringud on tõestanud nutitelefoni ja sotsiaalmeedia ületarbimise seost meeleolu- ja ärevushäirete sümptomitega. Tervise Arengu Instituudi 2016. aasta uuringust „Digilaps“ selgus, et liigne internetikasutus mõjutab negatiivselt ka õppetulemusi, vaimset tervist ja peresuhteid. Samuti on näidanud mitmed uuringud PISA testide varal, et interneti liigtarbimine mõjutab halvasti testitulemusi. Karin Tähe ja Dmitri Rozgonjuki 2017. aasta uuringust selgus, et kui 15-aastased õpilased kasutasid koolipäeva jooksul internetti rohkem kui 60 minutit, olid nende ainetestide tulemused seda kehvemad, mida suurem oli nende nutisõltuvus.

Lapsed ei julge küberkiusamisest rääkida

Ka küberkiusamine on mõiste, mis on meie sõnavarasse jõudnud nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutuse levikuga. Viisin algklassi lapsevanemate seas läbi lühiuurimuse teemal „Lapsevanemate hoiakud ja reageerimine koolikiusamisele“, kus mitmed lapsevanemad tõdesid, et küberkiusamise teeb keeruliseks see, et need olukorrad ei tule sageli välja, kuna sotsiaalmeedia kanalites (Messenger, Discord jm) puuduvad jututubades täiskasvanud, kes võiksid kiusamisele reageerida. Mõningal juhul ei pruugi laps mõistagi, et eakaaslase käitumist neis kanalites võib pidada kiusamiseks ja samuti ei julge lapsed oma ebamugavatest kogemustest internetiavarustes sageli rääkida. Ka EU Kids Online uuringust selgus, et veidi enam kui veerand lastest hoiab enda teada kogemused, mis neid internetis on häirinud ja enam kui kolmandik lastest on hoidnud enda teada interneti kiusamiskogemused. Põhjus, miks lapsed ei räägi küberkiusamisest on sageli seotud sellega, et lapsed kardavad, et lapsevanemad näevad lahendusena neilt tehnoloogia äravõtmist.

Mida siis üldse teha annaks?

Teame, et kuni eelmise sajandi 60-ndateni, ei olnud teadmisi, mis oleksid välja toonud suitsetamise halvad tervislikud mõjud. Kohe, kui see leidis teaduslikku tõestust, lõpetasid paljud inimesed maailmas suitsetamise, kuid paljud muidugi olid juba selle sõltuvuse küüsis. Meil on nüüdseks üha rohkem uuringuid, mis tõendavad nutitehnoloogia kasvavat negatiivset mõju laste aju arengule, mistõttu tuleks meil kiiremas korras teha omad järeldused. Nii nagu suitsetamise puhulgi, ei pruugi need mõjud kohe avalduda, kuid võivad tunda anda hilisemas eas.

Laseme lapse fantaasial areneda!

Meie lapsevanematena saame mõjutada sotsiaalset survet ning mitte hankida oma lastele isiklikku nutiseadet lasteaia lõpurühmades. Laseme oma laste ajul enne areneda nii, et nad omandavad oskused keskendumiseks, oma fantaasia kasutamiseks, emotsionaalse tasakaalu leidmiseks ja samuti teadmised, kuidas ära tunda kiusamine ning sellega mitte kaasa minna või selle all kannatada. Kui soovime, et laps oleks kättesaadav, siis ajab asja ära ka nuputelefon. Kui tahame vähehaaval lapsele siiski nutioskusi anda, siis reguleerime väga kindlalt nutiseadmes olemise aja ning pigem ärme anna talle päris isiklikku seadet. Kuigi vahel võib tunduda, et see ju ongi uus normaalsus ja kõik nii ehk naa istuvad nutiseadmetes, siis ärge andke alla. Lapsele võib pakkuda alternatiive koos mõne lauamängu mängimiseks (hoiab ka ennast nutiseadmetest eemal). Samas ei peagi lapsele pidevalt ise nutiväliseid tegevusi välja mõtlema – igavus võib anda hoopis tõuke fantaasialennule!

Allikad paberkandjal:

Sukk, M., Soo, K. (2018). EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuringu esialgsed tulemused. Kalmus, V., Kurvits, R., Siibak, A. (toim). Tartu: Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.

Rozgonjuk, Dmitri; Täht, Karin (2017). To what extent does Internet use affect academic performance? Using evidence from the large-scale PISA study. Annual Review of CyberTherapy and Telemedicine, 15 (1), 39−44.

Sukk, M., Soo, K. (2018). EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuringu esialgsed tulemused. Kalmus, V., Kurvits, R., Siibak, A. (toim). Tartu: Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.

Kenley, H. (2017). Power Down & Parent Up!: Cyber Bullying, Screen Dependence & Raising TechHealthy Children. Loving Healing Press.