Kella vaatekauguses ei olnud, seega arvan, et katse algusest oli möödunud mõni tund, kui olin surmani tüdinud ning tundsin vastupandamatut soovi püsti tõusta ja öelda, et ma enam ei jaksa. Meeleheitele eelnesid hajevil mõtted, kui ma sundisin end vägisi ekraanile keskenduma, ja hetked, kui sain aru, et olin ekraani jälginud seda tegelikult nägemata. Umbes tunni pärast tundsin taas, et ma enam ei suuda, aga ponnistasin siiski edasi ja sain lõpuks ka väärilise tasu: kabineti nurgas istunud meditsiiniõde ütles, et 20 minutit on möödas ja võin lõpetada.

Depressioon ja bipolaarne häire

Kuni tänavu talveni ei saanud ma enda käitumismustrite põhjusele jälile. Olen abi otsinud. Kahel korral saanud depressiooni diagnoosi, üks kord kahtlustas arst bipolaarset häiret. Seda siiski tuvastamata jäi ta depressioonidiagnoosi juurde ja suurendas ravimidoosi. Kuni ühel päeval sattus sõbranna jutu sees mainima, et tal on ATH. Kui ta oma sümptomeid kirjeldas, vajus mul suu lahti. Oi, minul on ju ka nii!

Jaga
Kommentaarid