Käskiv-keelav ehk autoritaarne kasvatusstiil – mida see meie lastega teeb?

Ehkki lapsi on võimalik käskude-keeldude keeles sõna kuulama mõjutada, võib see anda tagasilööke teismelise- või täiskasvanueas. Seda nii lapse tervisele, sotsiaalsetele võimetele kui ka tema enda lastele. Millised need tagasilöögid on ja kuidas neid ennetada?

Kui vanem ei ole valmis lapsega suhtlemisel kompromisse tegema ja sellele lisaks kasutab lapsega suhtlemisel ka hääletõstmist või häbistamist ja alandamist, tunneb laps justkui kodus oleks sõjaväekord. Selline kasvatusstiil loob õhkkonna, millises sõnakuulelikkus ja vanematele allumine on olulisem kui hoolivad peresuhted.

Ärevus, depressioon, sõltuvushäired..

„Lastel, kes kasvavad koos jõuliste ja autoritaarset kasvatusstiili pooldavate vanematega, esineb enamasti puuduseid sotsiaalses oskustes ja suhetes ning nende puhul on kõrgem risk vaimsete probleemide tekkeks,“ tõdeb Californias tegutsev psühhiaater Julian Lagoy. „Selliste vaimsete probleemide hulka kuuluvad näiteks ärevushäired, depressioon ja sõltuvusttekitavate ainete väärkasutamine.“ Lisaks märgib ta, et autoritaarsete vanemate käe all kasvanud lapsed rakendavad suurema tõenäosusega sarnast kasvatusstiili hiljem ka oma laste puhul.

California Ülikooli psühholoog Diana Baumrind tõi 1960ndatel aastatel välja kolm vanemliku kasvatuse kategooriat: autoritaarne ehk sundiv, lubav ning autoriteetne ehk lugupidamisel põhinev. Enamik vanemaid püüab pidevalt leida tasakaalu autoritaarse ja lubava lähenemise vahel ning Baumrind leiab, et kuldne kesktee on just autoriteetne ehk lugupidamisel põhinev kasvatusstiil. Kui autoritaarsed ja sundivad vanemad seavad lastele väga kõrgeid ootuseid, kuid ei keskendu positiivse tagasiside andmisele ning lubava vanemlusstiili pooldajad rahuldavad kõik lapse vajadused ega sea neile erilisi ootuseid, siis autoriteetne kasvatusstiil jääb nende vahele.

Mis on autoriteetne ehk lugupidamisel põhinev kasvatus?

Autoriteetse kasvatusstiili puhul on vanemad laste osas küll nõudlikud, kuid nad pööravad ka tähelepanu iga konkreetse lapse vajadustele ning väärtustavad vanemate ja laste vahelisi suhteid. Selle lähenemise puhul ei ole kõige olulisem sund, allumine ja kontroll laste üle nagu see on kujunenud tavaks sundiva kasvatuse puhul. Autoritaarne ehk sundiv vanem seab enamasti prioriteediks lapse allumise igas olukorras ning tihti käib sellega kaasas ka karistus eksimuste eest.

Lapsed käituvad erinevalt ning teevad tihti vigu – vanemad võiksid ideaalis luua õhkkonna, milles lapsel on ruumi eksimiseks ja võimalused oma vigadest õppida, eneseregulatsiooni harjutada ja väärtushinnanguid kujundada. Autoritaarses ehk sundivas õhkkonnas kasvavatel lastel aga tihti sellist võimalust ei ole, kui eksimuste korral saavad nad ilma põhjalikumate selgitusteta riielda või karistada või käskluste korral on põhjenduseks napp: „Sest ma ütlesin nii“. Sellise lähenemise puhul ei saa laps tihti aru, miks mingi konkreetne eksimus vanema jaoks probleem oli ning talle jääb mõistmatuks ka vanema väärtushinnangute sügavam tähendus.
Autoritaarne suhtumine võib sagedamini ka väärkohtlemiseni viia. Ehkki enamik väärkohtlevatest vanematest on autoritaarse kasvatusstiili rakendajad, ei jõua kõik autoritaarsed vanemad alati laste väärkohtlemiseni.

Mis saab autoritaarsete ehk sundivate vanemate lastest ja nende lastest?

Autoritaarsete ehk sundivat kasvatusstiili järgivate vanemate lapsed on hiljem suurema tõenäosusega ka ise autoritaarsed vanemad. Kuna lapsed, kes on sellises õhkkonnas kasvanud, on tihti agressiivsema, mässavama ja vastandliku loomuga, kel on raske oma viha kontrolli all hoida, ei ole keeruline mõista, kuidas selline kasvatusstiil kandub muudkui põlvest põlve edasi.

Kuidas siis olla toetavam lapsevanem?

Lapsevanemaks olemine võib tihti olla väljakutsetest tulvil. Vahetevahel, kui tundub, et ükski rahumeelne ja mõistlik tööriist ei toimi, on lihtne loota, et mõni sundiv või allutav taktika võiks keerulisele olukorrale kiirelt punkti panna. Isegi kõige rahumeelsemad vanemad võivad mõnes väga väljakutsuvas olukorras end jõuetuna tunda ja autoritaarsete taktikate kasutamise poole kalduda. Sellistes olukordades on oluline lapse ees vabandada, oma viga tunnistada ning edasi liikuda.

„Lapsevanemad peaksid olema oma lastega ausad ja selgitama, et ka lapsevanemaks olemine vajab õppimist ning et ema-isa annavad endast igas olukorras parima, et olla oma laste jaoks parimad võimalikud vanemad,“ julgustab Julian Lagoy. Kindlasti tuleb enesele tunnistada, et me pole lapsevanematena täiuslikud ning teeme vigu. Autoritaarse kasvatusstiiliga harjunud vanematel on aga arusaadavalt raske ilma kaitsepositsiooni laskumata kuulda, kuidas lapsed end nende sõnade või kohtlemise tõttu tunnevad. See aga on paranemise teekonnal oluliseks verstapostiks.
Väga oluline on leida tuge – lapsevanemad peaksid tihti omavahel vestlema ning üksteisele konstruktiivset tagasisidet jagama, kuidas olla veelgi toetavam lapsevanem. „Keskenduda tuleks positiivsele, mitte negatiivsele ning olla mõistev, kannatlik ja toetav,“ märgib Lagoy.

Sammhaaval edasi

Kui täiesti uus kasvatusstiil tundub suure väljakutsena, on oluline meeles pidada, et uue harjumuse puhul võtab selle kinnistumine aega. Alustada võiks väikeste sammudega ning kui üks uus harjumus tundub juba loomulikuna, saab lisada järk-järgult järgmised.

Hea on alustadagi lapse kuulamise ja tema tunnete ja vajaduste tunnistamisega, märgates sealjuures, millised ootused vanemal endal tõusetuvad ja millised päästikud vallanduda tahavad. Suurim rõhk võiks olla enese teadvustamisel ja enesekontrolli harjutamisel.
Kindlasti ei ole lihtne liikuda harjumuspäraselt sundivalt ja autoritaarselt kasvatusstiililt toetavama lähenemise poole, kuid see on kindlasti seda väärt, et luua oma lastele tervislikum tulevik, mida ei juhi hirm vaid turvatunne.

Allikas: fatherly.com