Ootasin seda vaheaega pikisilmi, sest tundsin, et vajan ise ka meelelahutust ja keskkonnast välja tirimist. Lastega koos seiklemine ja avastamine annab hea ettekäände argised mured unustada ning keskenduda pisikestele rõõmudele meie ümber.

Seega pean tunnistama, et olin päris õnnetu kui siis end järsku keset nädalavahetust päris haigena avastasin. Ma ei tea, kas see oli üldine kurnatus või viirus või pingelangus, aga kuidagi see niiviisi läks. Mõtlesin endamisi, et plaane saab siiski teostada. Enesetunnet parandab paar tabletti paratsetamooli ja rohkelt kohvi ja küll vastu peame. Seda õnnetumaks ma muutusin kui lapsed üksteise järgi haigeks jäid.

Minu planeeritud käikudest ei jäänud järgi mitte midag muud kui käik arsti juurde ja perekondlik antibiootikumikuur. Seega oleme sel vaheajal mitte ainult olnud eriti kokkuhoidlikud igas mõttes, vaid ka eeskujulikult kodused.

Õnneks ei lasknud lapsed end plaanide muudatusest häirida ja seega sai välja mõeldud erinevaid tubaseid mänge ja projekte, mida teostada. Näiteks tegime üks päev kunstiringi. Pean tõdema, et see lõppes küll minu jaoks suurema koristamisega, aga lapsed olid väga rahul. Järgmise päeva sisustasime nn kinopäevana. Otsisin välja kunagi kokku ostetud lastefilmide ja multikate plaadid, sõime plaksumaisi ning vaatasime kambakesi kaisus valikut. Seejärel proovisime järgmisel päeval lauamänge mängida, mis oli omajagu väljakutse, sest need täringud ja nupud kippusid väiksema lapsega pidevalt kaduma, aga vähemalt saime natukenegi vaheldust. Täna on plaanis küpsetamise päev- teeme pärmitaigna ja sellest erinevaid saiakesi. Lapsel on vaja läbi lugeda kohustusliku kirjandusega seotult üks raamat, seega äkki suudame selle kuidagi mänguliselt kahe päeva jagu tegevusi leiutada. Näiteks lugeda raamat ühel päeval ja teisel päeval sellest mingi kunstiprojekt teha. Ja kui pühapäevaks on tervised piisavalt head, siis saame lõpuks õue jalutama.

Eks pean tunnistama, et päris keeruline on olla haige ja samal ajal kanda hoolt haigete laste eest. Lisaks toas kinni olemine ei mõju just kõige paremini, sest paratamatult tekivad konfliktid. Lapsed ju näevad, et õues on päike ja teavad mänguväljakust maja taga, seega on täiesti mõistetav, et kodus olemine mõjub ka neile kuidagi nagu karistus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid