2. Zombistud suurest unepuudusest. Eelpoolkirjeldatud rütm viib su täiesti rivist välja. See pole selline väsimus, millega oled harjunud toime tulema (näiteks oled peolt alles varahommikul tulnud ja kl 9ks koosolekule jõudnud ja päev otsa tööd teinud). Kui sa ei saa nädalate kaupa järjest ei öösel ega päevl korralikult magada, valdab sind selline kurnatus ja väsimus, mis võib kaasa tuua tõsised meeleolumuutused, depressiooni, viha, segaduse või ükskõiksuse. Sul tekivad tõenäoliselt probleemid mäluga ja sa ei saa eriti millestki aru ning kulged justkui autopiloodil — asjad saavad tehtud, tita toidetud ja kasitud, aga kuidas või millal, seda ei suuda sa pärast enam meenutada.

3. Hormoonimöll on hullem kui sa iial arvatagi oskad. Sulle tundus, et olid juba raseduse ajal püstihull, sest pisarad tulid kiiremini kui iial varem ja vihastasid selliste asjade peale, mille peale poleks varem isegi õlgu kehitanud. Nüüd aga, kui oled ära sünnitanud ja kodus on imearmas pisibeebi, ei suuda sa üldse oma emotsioone kontrollida. Lisa hormoonidele veel magamatus ja kujutle siis, kui „vahva” see olukord olla võib… Aga lohutame sind sellega, et hormoonid loksuvad üsna kiiresti paika ning see periood ei kesta väga kaua.

4. Sa tunned ennast kohutavalt üksikuna. Esiteks seetõttu, et sul lihtsalt ei ole aega kellegagi suhelda, sest beebi röövib kogu su aja, energia ja tähelepanu. Teiseks seetõttu, et kui sul endal isegi oleks aega või energiat, siis tundub, et kõik sõbrad ja tuttavad on maamunalt ära kadunud — nad lihtsalt ei julge beebiperet segada ja hoiavad madalat profiili. Ja kui saadki mõne toru otsa, pole sul temaga millestki rääkida, sest elate antud hetke täiesti erinevates universumites. Püüa leida enda kõrvale teisi noori emasid kas foorumitest või beebide võimlemisgruppidest.

5. Sa pole end iial varem nii saamatuna tundnud. Alguses on kõik elementaarsed asjad keerulised. Imetamine on raske, vannitamine on raske, riiete vahetamine on raske ja kõige võimatum on algul aru saada, mille pärast beebi nüüd jälle nutab ja kuidas teda seekord rahustada. Kas peaksid üldse imetama või hoopis pudelitoidule üle minema? Kas beebi peaks magama koos sinuga või oma voodis? Kas vaktsineerida või mitte? Mida teha, kui beebil on nohu? Sellistes küsimustes pole su magistri- või doktorikraadist kõige vähematki kasu ja tunned end täieliku idioodina.

6. Imetamine pole üldsegi lihtne. Maailma kõige loomulikum asi võib olla hoopis maailma kõige keerulisem. Lõhenenud ja valusad nibud teevad põrgupiina, lisanduda võib ka piimapais ja lõpuks ka rinnapõletik. Võib-olla ei ole sul piisavalt piima või ei saa beebi piisavalt piima kätte. Õige imemisvõtte käppa saamine võib võtta aega ja kui vähegi kahtled või on imetamine valus ja piinarikas, peaksid kiiresti abi otsima. Imetamisnõustajad on igas sünnitushaiglas ning aitavad üle igast mäest.

7. Sa ei näe enda moodi välja. Paljud naised on väga pettunud ja masendunud, kui taipavad, et nad näevad pärast sünnitust ikka veel väga rasedad välja. Enamik naisi lahkub sünnitusmajast umbes seitsmendale raseduskuule vastava kõhukesega ning raseduseelsetesse riietesse mahtumisega läheb aega ikka hea mitu kuud. Sellega, et su sees pole enam kedagi, aga kõht on endiselt suur, võib olla raske leppida, kuid anna endale aega ja lohuta end mõttega, et peagi saab kõik korda.

8. Su keha valutab! Sünnitusjärgne periood on pehmelt öeldes õudne. Su alumine ots on paistes, seal võib olla ka õmbluseid, mis tähendab, et sa ei saa võib-olla istudagi. Ihuhädade rahuldamine võib tunduda õudusunenäona ja sa ei suudagi algul pissida potti, vaid pead seda tegema näiteks duši all. Suurema häda endast välja punnitamine vahetult pärast sünnitust ei ole eriti mõnus ja veel vähem mõnusaks muudavad selle näiteks hemorroidid. Lisaks emaka kokkutõmbumise valud, valest imetamisvõttest tingitud valulikud nibud, piimapais jne. Sinna polegi muud teha kui ainult endale aega anda ja lasta haavadel paraneda. Palu mehelt, vanematelt ja sõbrannadelt abi lapsega toimetamisel ja kodutöödega tegemisel ja ära üle pinguta — kui valutab, puhka ja lase teistel tegutseda!

9. Sa ei tunnegi kõikehõlmavat armastust. Sa oled sünnitanud ühe tegelase, kes magab või nutab, oksendab, ilastab ja kakab su peale, kuid mingeid emotsioone ta ei ilmuta ja sa pole üldse kindelgi, kas ta teab, kes sina selline oled. Sul võib olla raske temasse hetkega armuda ja tunda kõiki neid imelisi tundeid, millega emadust kirjeldatakse. Võib-olla valdavad sind hoopis negatiivsed emotsioonid ja sa ei julge sellest kellelegi rääkida, sest keegi teine ju ka ei julge öelda, et ematunded tekkisid alles mõne aja pärast. Ometi on see normaalne ja kindlasti ei peaks sa end piitsutama ja süüdi tundma!

10. Mitte keegi ei kiida sind ega ütle sulle „aitäh!” Beebi hakkab oma emotsioone väljendama alles mõnekuuselt. Senikaua elad sa täielikus teadmatuses, kas see, mida sa teed, üldse on õige ja kas see sobib lapsele või paned sa kõigega täielikult puusse. See viimane variant ei ole õnneks eriti tõenäoline, sest beebi ei vajagi paljut — vaid täis kõhtu, kuiva mähet ja palju armastust ja lähedust. Õnneks läheb see teadmatuse aeg kiiresti ja juba peagi tunned sügavat rahuldust ja õnnetunnet sellest, kui beebi sulle suurte silmadega otsa vaatab, su ära tunneb ja rõõmsasti vastu naeratab!

11. Sul tõepoolest ei ole sekunditki aega iseendale. See on üks asi, millega on eriti keeruline leppida ja harjuda naistel, kes on harjunud palju üksi olema, iseendale elama ja oma aja perenaised olema. Nüüd aga on majas keegi teine, kes kas nutab või mõnuleb tissi otsas ja kelle soove ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida. Sa ei saa lugeda raamatut, vaadata oma lemmikseriaali, teha oma meelisroogasid või käia õues jalutamas siis, kui ise tahad. Kogu su elu keerleb nüüd ümber beebi ja nii jääb see päris pikaks ajaks. Mida kindlama tugigrupi sa endale ümber kogunud oled, seda lihtsam sul iseendaks jääda on. Kindlasti pead leidma võimalusi puhkuseks ja omaette olemiseks, sest vastasel juhul lähed lihtsalt peast segi.

Allikas: Thebump.com

Jaga
Kommentaarid