Beebiga samas voodis magamine ja ta iga vääksu peale kaissu võtmine — kas see on õige kasvatusviis?
Osade põlisrahvaste beebid kasvavad üles kas ema külge seotuna. Ka näiteks Korea beebid veedavad oma emade süles 90% ajast, nii ärkvel olles kui magades. Ameerika beebid on aga 2/3 ajast üksinda kas voodis, kärus, turvatoolis, lamamistoolis või põrandal teki peal. Lastearst dr Ronald Barr leidis oma uuringus, et ameerika beebid on märksa rohkem hädas koolikute ehk gaasivaludega kui need lapsed, kes kasvavad üles sellistes traditsioonides, kus beebid saavad rohkem emade süles olla ja kelle emad reageerivad nutule kiiresti ega lase titadel kaua üksi kisada.
See ja paljud teised uuringud on hakanud uuesti ausse tõstma kasvatusstiili, mis on tuntud ja kasutusel „primitiivsetes” ja „naturaalsetes” kultuurides, kus imik on kogu aeg emaga koos ja kus ema täidab lapse soovid kiiresti ja vastuvaidlematult, ning lükkab vaikselt tagaplaanile vahepeal moes olnud kasvatusstiilid, kus juba vastsündinutest hakati kasvatama iseseisvaid, vaikseid ja vähe tähelepanu nõudvaid isikuid.
Vaata ka: Kaisulapsed on teistest andekamad
Kuidas see käib?
Taas levima hakanud kasvatusstiil lähtub põhimõttest, et ema ja laps on üks tervik, neid ei lahutata enne, kui laps on selleks valmis ja ema annab lapse esimestel eluaastatel talle kõik, mida laps soovib — jäägitu tähelepanu, pühendumise, helluse ja hoole. Last ei jäeta üksi, tal ei lubata pikka aega nutta ja ta vajadused rahuldatakse võimalikult kiiresti. See tähendab, et tita magab ema kõrval, saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib, päeval asjatoimetusi tehes on tita ema süles või kandelinaga selga/kõhule riputatud ning ema ja isa annavad endast parima, et mõista tita soove ja vajadusi.
Maailmas, kus titade „headust” hinnatakse nende võime järgi öösiti kaua magada ja päeval võimalikult vait olla ning pikalt üksi mängida, tundub eelpoolkirjeldatu täieliku müstikana. Kuid kasvatusekspert Naomi Aldort, kes on uurinud erinevaid kasvatusstiile üle kogu maailma, kinnitab, et jäägitu pühendumine on nii lapsele kui vanemale tegelikult palju lihtsam kui n.ö modernne kasvatusstiil, kus vanemaid õpetatakse lapsi eraldi tuppa magama jätma, unekoolitama, julgustatakse rinnapiima asemel pudelitoitu pakkuma ja nutu peale mitte reageerima. Kõik need tegevused nõuavad eriti tugevat närvikava ja kohutavalt palju lisavahendeid, samal ajal kui leebemat kasvatustiili viljelevad emad vajavad lapse kasvatamiseks ainult oma keha ja kandelina, millega laps enda külge kinnitada. Paradoks, kuid laisad vanemad, kes ei viitsi lisatoidu ja unekooliga jahmerdada ega pane väikest last teise tuppa, sest ei soovi unisena teda nii kaugel rahustamas käia, kasvatavad lapsest õnnelikuma inimese kui need, kes iga hinna eest last juba enne kolmandat eluaastat iseseisvaks suruvad.
Kas hellitame lapsed ära?
Meile õpetatakse, et eelpoolkirjeldatud viisil üles kasvanud lastest saavad ärahellitatud ja saamatud jõnglased. Tõsi — nad võivad kauem ema-isa lähedust ja tähelepanu vajada kui need lapsed, kes on sünnist saati omapäi olnud, kuid kuna nende lähedusvajadus on alati rahuldatud olnud, kasvavad neist palju tervema ja tugevama närvikavaga ja intelligentsemad täiskasvanud kui nendest, kes on pidanud oma vanemate hoolt ja hellust suure nutuga taga nõudma ja lõpuks veenduma, et niikuinii keegi tema kutsele ja lähedusevajadusele ei vasta, kinnitab kasvatusteadlane Naomi Aldort.
Uuringuid, mis tema sõnu kinnitavad, on tehtud lugematul hulgal. Lapsed, kelle põhivajadusi on imikueas eiratud, kannatavad täiskasvanuna väga tõsiste enesehinnanguprobleemide käes, neid vaevab depressioon, nad võivad muutuda vägivaldseks või hakata meelemürke kuritarvitama. Nende lähedussuhted nii intiimvaldkonnas kui peres on tihti poolikud või purunevad kiiresti, sest neil puudub usaldus teiste inimeste suhtes. Beebid, kes ei saa oma vanemate täit tähelepanu, nutavad loomulikult rohkem või muutuvad apaatseks, neil esineb märksa rohkem gaasivalusid, nad on tihedamini haiged, nad pelgavad täiskasvanuid ja teisi lapsi ja klammerduvad veelgi rohkem ema-isa külge. Neil jääb puudu kõigest sellest, mida laps emotsionaalselt vajab.
Loomulikult tähendab suurem lähedus imikueas ka paremaid peresuhteid. Aldort soovitab vaadata peresid, kus laste ja vanemate suhted on au sees sünnist surmani ning pere moodustab liidu, mida ei purusta miski. Jaapanis magavad lapsed oma vanematega ühes voodis kuni teismeliseeani. Itaalia emad ei oska öeldagi, kui tihti nende titad öösiti ärkavad, mitu korda söövad või kui kaua magavad — nad teevad seda kõike koos ja võtavad seda nii loomulikult, et ei pea isegi vajalikuks taolistele pisiasjadele tähelepanu pöörata.
Lastepsühholoog Jan Hunt võtab kokku: „Meie töö lapsevanematena on oma lapse soovidele vastu tulla ja aidata tal suureks kasvada. Lapse ülesanne ei ole vastata meie unistustele ja ühiskonna nõudmistele olla vaikne ja nähtamatu!”
Allikas: fitpregnancy.com
