Kui kahe viimase lapse eest saadav vanemahüvitis oli läbi, viisin lapsed sõime. Ja mitte tööl oma kvalifikatsiooni tõestamine ja kinnitamine, et ma olen laste haiguste korral võimeline oma tööd edasi tegema, polnud raske, vaid väga raske oli oma väikeseid lapsi lastesõime viia. (Kasvatajad teavad hästi, kuidas nii emad kui lapsed sõimeuksel nutavad.) Isegi sõimekohta leida oli raske, pidin oma pisikesed lausa teise linna viima. Ise mõtlesin, et mida küll tundis minu ema, kes pidi tööle minema juba siis, kui mu õde oli kolmekuune, sest mingit vanemahüvitist tollal ei olnud. Mina olin siis viiene ja hoidsin oma õde seitse tundi järjest. Kuni ta lõpuks aastasena sõimekoha sai.

Võib ju arvata, et kui praegused töötegijad on olnud lastesõimede, sugulaste ja üksi päevade kaupa kodus olles iseendi kasvatada ning enamvähem normaalseteks inimesteks kasvanud, siis läheb see nii ka praeguste lastega. Aga kas ikka läheb? Kas me ikka kasvasime normaalseteks inimesteks, kui täiesti tõsimeeli arutame, et et emad on praegu oma lastega ikka liiga kaua kodus? Või sundida isasid seaduse abil olema pool ajast ise lapsega kodune? Miks on vaja riigil vanematelt lapsevanema roll üle võtta ja pisiasjadeni perede siseelu reguleerida? See näitab ju, et valitsejad peavad oma rahvast samuti lapse tasandil olevaks.

Kui vanemahüvitis tehti selliseks nagu ta praegu on, just selle mõttega, et naised julgeksid meie riiki oma lapsi sünnitada, siis kas nad edaspidi seda riiki usaldavad? Kas nad õpetavad oma lapsi seda riiki usaldama? Kas lapsed, kes nii varakult peavad läbi elama hülgamise oma kõige lähedasema hoolitseja ja turvaisiku poolt, üldse hakkavd elus kedagi usaldama? Seda tahaksin teada nende inimeste käest, kes veeretavad praegu seda kahtlast mõtet, et pikaajalist mõju omavaid otsuseid (ja seda on iga otsus, mis puudutab meie lapsi) võib niisama lihtsalt möödaminnes muuta. Pigem võiks lastega peredele mõeldes soodustada paindliku tööaja, osalise tööaja ja kodus töötamise võimalusi nii emade kui isade puhul. Ja ei maksa arvata ei riigil ega tööandjatel, et lastega töötajad on automaatselt vähemväärtuslikud töötajad. Inimesed, kes igapäevaselt oma laste heaolu eest vastutavad, suhtuvad enamasti ka oma kvalifikatsiooni ja töökoha hoidmisesse vastutustundlikult.

P.S. Ilmselt saan ka mina vähem palka, kui mõned minu meeskolleegid, aga ma ei usu iial, et kui peaksin veel ühe lapse saama ja siis imiku kõrvalt tööle naaseksin, oleks palgalõhe küsmus hoobilt lahendatud.