Elini beebiblogi | Kaotatud hetkedest, mis olid ainult minu, on muidugi kahju, aga elus muutub kõik


Elini beebiblogi | Kaotatud hetkedest, mis olid ainult minu, on muidugi kahju, aga elus muutub kõik
Unsplash

Jõudsime Kuti ja Tirtsuga sellesse perioodi, mida olen kuulnud paljusid vanemaid meenutamas, kui ühe keerulisemat, mis väikese vanusevahega laste ajal ette tuleb. See aeg, kui laste uned toimuvad kordamööda.

Varasemalt magas Tirts päeval veel nii palju, et suutsin sättida ta magama ka samaks ajaks, kui Kutt seda teeb, ehk siis lõunast paar tundi. See oli aeg, mil ma sain üksinda süüa, uudiseid lugeda, sõbrannadega lobiseda, vahel mõnda ametlikumat laadi asja vaadata. Mitte kunagi koristada, pesu pesta ega kuivama riputada, süüa teha. Sest need olid tegevused, mille peale ma seda ainsat oma aega kuidagi ei raatsinud kulutada. Siis tahtsin lihtsalt iseendaga mõnuleda, mitte rabeleda ega kellelegi kasulik olla.

Nüüd mul seda pooltteist tundi enam pole. Tirts läheb vaikselt kahele päevaunele üle, mis tähendab, et esmalt magab ta hommikupoolikul umbes keskpäevani ning ärkab täpselt siis, kui Kutt hakkab magama minema. Ärkvel jaksab ta olla nii kaua, kui Kutt magada — ehk siis poja ärgates suundub Tirts uuele unele. Järgmine kord, kui nad hakkavad koos päevaund magama on siis, kui Tirts ühele unele lülitub, kuid sinna peaks veel vähemalt üle poole aasta oodata olema.

Ei oskagi kindlat seisukohta võtta, on see praegune periood nüüd keerulisem, kui eelmine ja järgmine, või just lihtsam. Oma kaotatud hetkedest on muidugi kahju — poolteist kuni kaks tundi vaikust igal keskpäeval andis päris hea võimaluse väljalülituseks ja uue energia kogumiseks. Samas tähendas see seda, et kui nad koos ärkasid, pidin olema koheselt valmis end kahe vahel jagama ning käima läks asi absoluutsest vaikusest otse absoluutse mölluni ühe minutiga. See oli vahel päris karm ümberlülitus. Vahel, kui see kõik veel Preili koolist koju jõudmisega samale momendile juhtus ja mul korraga neid kolm oli, võisin hetkeks tunda oma ajude kärssamise lõhna.

Seotud lood:

Nüüd seevastu on mul ühe-lapse-aega iga päev päris palju — esialgu kaks tundi Kutiga, siis kaks Tirtsuga ja siis taas umbes tunnike Kutiga. Seejärel saabub Preili, natuke hiljem Härra ning kõik on kuidagi sujuvam — möllu on vähem. Aga — ka ihaldatud iseenda aega on vähem.

Loe veel

Mis seal salata — teeb ikka nukraks küll vahel, kui tüdrukut teisele unele suigutades tunnen juba peaaegu vaikust, ta silmad teevad veel viimaseid pilgutusi enne unne vajumist ja mu peas keerlevad mõtted, kuidas ma panen omale tassi valmis, haaran arvuti või ajakirja ning kuulan vaikust… Tirts panebki siis silmakese kinni, ma astun ta kärukorvi juurest eemale ja jõuan juba juubeldada, et täna õnnestub mul pool tundi endale varastada, kui kuulen Kuti toast pisikesi samme ning sekka väikest hõiget. Äkki homme, lepin olukorraga. Äkki homme.

Üldiselt ainus aeg, kui majas on vaikus, on nüüd väiksemate laste ööuni. Eks ma pean suutma end sellele lainele viia, et nüüd ongi nii. Uudistelaeng tuleb õhtusest AK-st, mitte päeval sirvitud ajalehtedest, sõbrannadega tuleb tšättimise asemel asjad ära arutada paari kiire telefonikõnega, ning muu ametlik saab aetud õhtutundidel. Kuni tuleb jälle uus süsteem.

Milline laste uneperiood teie lemmik on olnud? Kas see, kus igale lapsele jagub eraldi aega rohkem, kuid enda-aega selle võrra napib, või pigem see variant, kui kõik on koos ärkvel ja koos magamas?