Elini beebiblogi | Kõik need asjad, mida ma homme teen


Elini beebiblogi | Kõik need asjad, mida ma homme teen
Foto: Pexels

Mul jääb vist alatiseks meelde ühe oma kunagise (lastetu) kolleegi kommentaar, kui hakkasin dekreeti jääma. Ootasin tol ajal alles Preilit, ehk siis sellest on nüüdseks 12 aastat. See kolleeg soovis head puhkust ja lisas täiesti tõsimeeli, kuidas mul ikka veab, et ei pea poolteist aastat tööl käima - lõpuks on võimalus ette võtta kõik need raamatud, mis lugemist ootavad ja hobid, milleks töö kõrvalt aega ei jagu.

Ma arvan, et ma pole oma elus kunagi nii vähe raamatuid lugenud ja hobidega tegelenud, kui oma iga lapse esimesed poolteist eluaastat. Kõige koomilisem on aga asja juures see, et koguaeg on endal ikka selline tunne, et homme jõuan, järgmisel nädalal on rohkem aega, varsti teen!

Nii ostan ma omale muudkui kangaid, tõmblukke ja niite kokku, kogun lõikeid ja õpetusi, sest ma kohe-kohe hakkan oma lemmikhobiga tegelema - õmblen lastele selle ja selle ja selle riide. Ja enda lemmiksärkidele ja -kleitidele õmblen imetamiseks tõmblukud. Ilmselt saab imetamisaeg enne läbi, kui ma masina tolmu alt lauale tõstan...

Rasedana alustasin Tirtsule meriinovollase teki heegeldamist. Jõudsin umbes poole peale, kui sünnitus peale tuli ja nii seisab see tekike siiamaani, ootab oma aega. Talv sai läbi - äkki siis järgmiseks talveks saab valmis?

Ostsin kõigile kolmele lapsele ühesuguses formaadis albumid, et fotod sorteerida, paberile printida ning albumitesse sättida. Vanavanematel ja sõpradel nii hea sirvida. Lastel endal ka. Kuti esimese ja Preili kaks esimest eluaastat sain jõulude paiku kaante vahele. Kutt saab kohe kaks, Preili kaksteist. Tirtsust pole veel ainsatki pilti albumis. Iga uue päevaga lisandub digitaalselt sorteerimiseks vähemalt viis fotot. Appi!

Seotud lood:

Aastaid tagasi ostsin omale hobifotograafi peegelkaamera. Klõpsisin tol ajal midagi, aga viimased paar aastat on kaamera seisnud niisama, kuna igapäevapildid sünnivad telefoniga. Umbes kuu eest otsisin kaamera välja ja soetasin sellele juurde ka korraliku objektiivi. Liitusin programmiga, mis interneti vahendusel tavakasutajatele fotograafia põhitõdesid õpetab. Otsustasin, et õpin asja natuke ja hakkan edaspidi oma kolmest lapsest maailmailusaid pilte tegema. Võite kolm korda pakkuda, mitu loengut ma kuu ajaga ära olen kuulanud. Null.

Loe veel

Mul on üks seinakapp, mille sees on vaid üks asi - segadus. Olin täiesti kindel, et kohe dekreedi esimestel päevadel võtan selle ette ja sorteerin ära, sean kõik ilusasti oma kohale ning viskan üleliigse minema. Noh... dekreet saab kohevarsti läbi ja ma räägin selle kapi sisust ikka veel olevikus.

Plaanin omale kevadeks uusi jalatseid ostma minna, aga tahan seda teha rahus ja üksinda, et korralikult proovida ja valida. Üldiselt vist ei pea selle pärast väga pikalt enam muretsema, suvejalatsid on mul olemas ja sügis on kaugel.

Lastele väikseks jäänud riiete kotid paisuvad tohutu kiirusega. Homme sorteerin need kõik ära, osa panen müüki ja ülejäänud viin kogumiskastidesse. Homme.

Mul on juba ammu leivasupi isu. Olen täiesti veendunud, et see läheb enne üle, kui ma seda keetma hakkan.

Aga miks see nii on? Oleme ju küllalt kuulnud neid lugusid vanaemadest, kes nelja-viie lapse kõrvalt aeda harisid ja karja toimetasid. Käisid kahel töökohal ning kodu oli alati piinlikult puhas. Ometi tänapäeval sõpru-tuttavaid kuulates kostub aina, et aega ei jagu ja laste kõrvalt hobidega tegeleda ei jõua, kodud on koristamata - täpselt nagu minulgi.

Ehk on see hoopis evolutsiooni osa, et inimene väärtustabki rohkem peretegevusi ning jätab muu mõneks ajaks kõrvale. Ma ei saaks öelda, et ma jooksen higimull otsa ees iga päev kolme lapse vahet ja aega muuks ei jagugi. Ometi läheb päev tihti sedasi õhtusse, et tagantjärele mõeldes polegi nagu midagi teinud. Peale mänguväljakul käimise. Ja lasteraamatute lugemise. Ja puslede kokkupanemise. Ja beebiga mängimise. Ja mähkmete vahetamise. Ja lastega jalutamise. Ja nende õpetamise. Ja nende üle naermise. Ja natuke kurjustamise. Aga päevad ei tundu tagantjärele mõeldes üldse raisatuna... ma arvan, et see on asjade normaalne käik. Mu prioriteedid on mõneks ajaks hoopis teistsugused, kui enne. Kõik need raamatud ja õmblemised ootavad, kuni see beebiaeg saab mööda. Isegi leivasupp ootab.