Elini beebiblogi | Miks lapsevanemad võtavad endale õiguse teisi inimesi nii alatult piinata?


Elini beebiblogi | Miks lapsevanemad võtavad endale õiguse teisi inimesi nii alatult piinata?
Foto: Unsplash

Käisime Härra ja kahe väiksema lapsega Eesti teises otsas läbisõidul. Kuna aeg oli täpselt lõunane ja meil polnud kuhugi kiiret, otsustasime ühte pubitaolisse kohta sööma minna. Tujud head ja kõhud tühjad, valisimegi ühe välja. Selleks, mis edasi juhtus, polnud meist aga kumbki valmis!

Koht oli lõunasele kellaajale omaselt üpris rahvarohke. Kõik olid oma seltskondadega ja õhk tundus meeldiv. Me valisime ühe nurgalaua, et lastekarjaga natuke eemal olla — teadsin, et nagunii tuleb imetamist ka ette ja siis ei taha päris keskel kuskil olla. Lisaks lärmavad ja toidulauas mitte kõige kombekamad lapsed. Sel hetkel olid meie kõrval olevad kaks lauda veel tühjad, kuid hetke pärast täitusid. Kõige lähemal asuvasse, samuti nurkmisesse lauda tuli üks umbes neljakümnendates naisterahvas koos kaaslasega.

Me ajasime Härraga mõnusasti juttu, Kutt trallis oma istmel heatujuliselt, aga üpris valjusti — nagu ikka kahesed. Me rääkisime temaga vastu, aga lapsel juttu ajada otseselt ei keelanud. Peagi hakkas Tirts nutma. Tal on kombeks seda üpris pealetükkivalt ja häälekalt teha. Püüdsin teda rahustada — kiigutasin hällis, võtsin sülle, kõndisin natuke meie laua kõrval, lohutasin. Viimaks pistsin talle rinna suhu, kuna muu enam ei paistnud aitavat. Kutt lobises ikka kõva häälega edasi ja nõudis igat asja, mida laua peal nägi. Meie jaoks oli see kõige tavapärasem väikeste lastega väljas käimine enne söögi saabumist — püüame neid ikka korrale kutsuda ja vaigistada, aga kohati on tegu paratamatusega ning tuleb see veerand tundi lihtsalt kuidagi üle elada.

Seotud lood:

Täpselt sel momendil, kui ma Tirtsu rinnale sättisin, sain aga suure ehmatuse osaliseks. Naine meie kõrval vehkis väga demonstratiivselt kätega meie poole ja teatas oma kaaslasele, et tema jaoks on olukord ikka ääretult häiriv ja segav! Ausalt öeldes ei saanud ma aru, kas asi käis nutva tita kohta või selle kohta, et ma teda avalikult imetasin. Kumb iganes see oli, oli see minu hinnangul absoluutselt kohatu ja imekspandav. Hakkasin naisele juba vastu ütlema, et kui talle see kõik nii häiriv on, on tal võimalus lahkuda, kuid püüdsin sõnad enda suult veel viimasel hetkel kinni. Otsustasin, et ma ei lange tema tasemele. Pärast viib asi vaidluse ja paha tujuni, mida kellelgi vaja ei ole.

Loe veel

Ometi jäin veel pikalt olukorda enda peas vaagima. Mingitel momentidel kahetsesin, et midagi vastu ei olnud öelnud. Olen ka varem sattunud selleteemalistesse vestlustesse, kus inimesed väljendavad oma veendumust, et väikeste lastega emad võiksid rohkem kodus püsida, sest nutvad kahesed poes, karjuvad tited restoranis, valutavate kõrvadega rahulolematud lapsed lennukis jne jne jne on ülejäänud rahvale tohutult häirivad. Et miks lapsevanemad võtavad endale õiguse teisi inimesi nii alatult piinata.

Ma ei saa sellest ellusuhtumisest absoluutselt aru! Loomulikult, ega mina ka ei naudi laste nuttu, eriti võõraste oma. Muidugi see häirib, küsimus pole ju üldse selles. Aga ma tean ka seda, et see on sageli paratamatus ning täpselt nagu me peame leppima, et maakera tiirleb ning aeg-ajalt tuleb külm talv, peame me ka laste nutuga leppima. Nende eksistentsiga. Sellega, et nad on meie ümber — omad ja võõrad. Tänaval, lennukis, restoranis ja hotelli ooteruumis. Ja nad nutavad. Ja nad söövad, rinnast.

Kurvaks teeb asja juures just see, et tegelikult ju reeglina lapsevanemad teevad kõik selleks, et ümberringi inimesi säästa. Nad võtavad lastele kaasa kõiksugu huvipakkuvaid lelusid, lennukites annavad isegi nutivastased emad oma lastele tahvelarvuti pihku. Nad kussutavad, nad lahkuvad lauast nutva lapsega ja tulevad tagasi, kui viimane on vakka jäänud. Nad söövad helikiirusel, et kiiremini lapsega lahkuda jne jne. VANEMATEL ON KA EBAMUGAV! Nad niigi tunnevad end süüdi. Mina ka. Koguaeg! Muidugi ma ei soovi kellegi rahulikku lõunasöögiaega oma beebikisaga sisse lennata. Muidugi ma tegelen sellega. Aga seda enam on solvav, kui keegi selle kohta vihase märkuse teeb — justkui oleksin ma meelega kellelegi varba peale astunud või nilbelt toidulaua ääres sülitanud.

Naeratage hoopis sellele kisa keskel söövale perele. Näidake, et te tunnete kaasa. Iga lapse rahumeelses kasvatamises on siiski mingi vastutus ka ühiskonnal — tahame või mitte.