Isa ja tütre vaheline maagiline side ei teki tühja koha pealt
Kas ta näeb meesalges tugevamat ja jõulisemat poolt, kes annab meelekindlust ja eneseusku, või tunnetab seda kui märkamatut rõhujat, kes kisub alla enesehinnangut ja lausub: "Sa ei kõlba kuhugi! Ah, naised ongi sellised!"
Paistab, et isegi sotsiaalne keskkond mõjutab isasid, nii et tüdrukbeebiga räägivad nad pikemalt ja tundeküllasemalt, samal ajal kui poissbeebiga müravad jõulisemalt. Et selles päris kindel olla, tehti katse - sama imik riietati kord tüdruku, kord poisi moodi, ja isad suhtlesid temaga erinevalt.
Kuidas siis saavad isad oma tähtsat rolli täita? Nõu annab psühholoog Lemme Haldre.
0–1 AASTAT
Alustuseks tasub meenutada aeg-ajalt üles kerkivaid vaidlusi teemal, kas lapse sünni järgsel isapuhkusel on mõtet ja kas isa saab asendada ema. Tegelikult on muidugi kummalgi vanemal oma roll ja ülesanne. Isa ei saa asendada ema ja vastupidi. Küll aga saab isa anda ema kõrval lapsele oma tugevama hääle ja jõulisemate liigutustega tunde, et ka teistsugune, karusem suhtumine on turvaline.
Mida teha?
Isa saab koos tüdrukbeebiga mängida, laulda, võimelda ja teha erinevaid tarvilikke toimetusi. Just esimesel eluaastal pannakse alus isa-lapse tulevasele lähedussuhtele.
Mida ei tasu teha?
Hoida lapsest eemale, arvates, et koostegutsemise aeg saabub hiljem.
1–3 AASTAT
Teise ja kolmanda eluaasta vahel, aga mõnikord ka varem, kujuneb lapsel arusaam, kes ta on, kas poiss või tüdruk. Põnn püüab matkida ema ja isa tegevust. Muide, koolieelikuid uurides on selgunud üllatav tõik - nii poisid kui tüdrukud pidasid mehelikke tegevusi naiselikest etemaks.
Mida teha?
Tänapäeva maailmas oodatakse ka meestelt oskust süüa teha ja lapsi hoida, naistelt aga autojuhtimisõigust ja tehnilist taipu. Isadel tasub kaasata lapsed, sealhulgas tüdrukud, maast madalast oma tegemistesse. Koos võib vaadata auto kapoti alla või naelu seina toksida. Poiste ja tüdrukute mängudki pole enam nii erinevad kui 30 aastat tagasi.
Ühes tütrega võib kavandada nukumaja. Arutada, mis materjalist ja värvi see võiks olla. Tüdruk tunneb siis, et ta on isale tähtis ja isa arvestab temaga.
Lapsele tasub õpetada silma-käe koostööd, kaasates ka tütre - miks mitte - mängumaja või onni ehitusse. Kui laps ei saa kohe aru, mida teha, tasub näidata tegevusi ette, julgustada ja kiita teda. Koos askeldades arenevad lapse taip ja oskused ning tõuseb tema enesehinnang. Tütar tunneb, et isa hindab teda, et ta saab hakkama.
Koos on vahva mängida rollimänge, näiteks kehastuda maadeavastajaks, mustkunstnikuks või mereröövliks.
Mida ei tasu teha?
Isegi kui tüdruk pole käelises tegevuses sama osav kui ta vend, ei maksa talle esimese äparduse korral appi tõtata. Muidu tunneb laps, et ta ei saa hakkama. Rohkem kasu on julgustamisest ja ettenäitamisest.
Kindlasti ei maksa kurjustada ja öelda: "Juku, tule parem sina appi! Naistest pole asja!" Isa sõnad kinnistuvad mällu. Hiljem ütleb täiskasvanud naine neid endale ise ning tunneb, et ongi abitu.
Ettevaatust!
Kolmanda ja viienda eluaasta vahele jääb kaks tähtsat arenguilmingut. Esiteks nn oidipaalne faas, mil tüdrukud on armunud isasse, ja teiseks jonniiga. Tüdruk katsetab sel ajal piire ja vaatab, kas isa hoolib temast. Oma käitumises tasub siis lähtuda soovitusest: isa võiks tütart küll imetleda, ent anda talle ka kogemuse, et vanematega tuleb arvestada ja alati oma tahtmist ei saa. Lapse jonnile ei maksa pöörata liigset tähelepanu, see on mainitud eas loomulik. Jonn ei näita põngerja halba iseloomu.
Vahel räägivad emad, kuidas isa soovil ja õhutusel peab tütar hakkama varakult võõrkeeli õppima või käima muusikakoolis. Nii arendatakse last küll intellektuaalselt, aga unustatakse seik, et eelkooliealise lapse arenguks on tähtis mäng. Sama oluline kui lugemaõppimine või keeleõpe on see, et laps saaks mängu kaudu kogeda erinevaid tundeid: viha, kurbust ja rõõmu. Ka kodu ja ema mängides harjutab tüdruk neid oskusi, mida suurena vaja läheb.
Vahel kujuneb peres tööjaotus: tüdrukutega tegeleb rohkem ema ja poistega isa, kes teeb lastega sporti ja käib matkamas. Hea oleks siiski eri soost lastel mitte vahet teha. Kui tüdruk on loomult kartlik ja uje, tasub isal julgustada teda eriti osalema liikumismängudes ja sõbrustama teiste lastega. Mitmekordselt tähtis on koostegevus siis, kui peres on erivajadustega laps. Viimasel läheb isa ja tema julgustavat sõna iseäranis tarvis.
Psühholoogid on märganud, et kõige tõenäolisemalt lõpetavad lapsega tegelemise lahus elavad isad, kes on järeltulijaga koos vaid paar tundi nädalas ja kelle juures laps ei ööbi. Isad toovad põhjenduseks, et ei oska paari ühist tundi millegagi täita või et sellest ajast jääb liivakastis väheseks. Mõlemale on rohkem kasu ühisest nädalavahetusest, mil laps näeb isa erinevates tegevustes. Seda muidugi juhul, kui isal pole probleeme alkoholi või vägivallaga.
7–18 AASTAT
Aeg, mil pisike tüdruk oli isasse armunud, on jäädavalt möödas. Nüüd on isa pigem mõõdupuu, kelle kaasabil kujunevad tütarlapse suhted ja hoiakud meestesse.
Mida teha?
Isa võiks tütrele rääkida, milliseid väärtusi ta meestes näeb ja hindab. Siin on isa arvamus märksa kaalukam kui ema oma. Kui isa pole, võib tema rolli täita meessugulane.
Isa võib väita, et on sel teemal korduvalt rääkinud. Tihtipeale paraku monoloogi vormis. Kõige mõjusam on arutleda, kuidas kummagi meelest asjad käivad, küsida tütre arvamust. Isa võiks selgitada, mida mehed naistes hindavad ja millisel käitumisel võivad olla ebameeldivad tagajärjed.
Hea oleks rääkida ka igapäevastest koolisuhetest ning vajadusel selgitada teismeliste poiste aeg-ajalt salvava käitumise tagamaid. Kõiges pole võimalik nõu anda, aga isa saab jätta otsad lahti, öeldes: "Kui vaja, aitan sind alati", ning soovitada usaldada sisetunnet.
Just isa võib olla hea nõuandja ja julgustaja, kes aitab tütrel kujuneda ennast väärtustavaks naiseks.
Mida ei tasu teha?
Kindlasti ei tohi arvustada tütre välimust. Üks tütarlaps tunnistas, et sellal kui ta trenažööril sõitis, võttis isa ta figuuri kommenteerida. Tüdruk tundis, nagu oleks teda seksuaalselt ahistatud. Tihtipeale elatakse isa ütlusi, näiteks kehakaalu puudutavaid, rängalt üle. Harvad pole juhud, kui hiljem tunnevad needsamad neiud suhetes vastassooga ebakindlust - käituvad provokatiivselt, sõlmivad sobimatuid ja varaseid seksuaalsuhteid, võivad lasta end ära kasutada.
Halvasti mõjub ka see, kui isa ütleb tütre kuuldes halvasti ema välimuse kohta või lausub televiisorit vaadates: "No on alles totsid! Küll paneks!" Või kui tütar kuuleb teleri ees istuvalt isalt, et prullakas rind või sihvakad jalad on naise väärtuse mõõt. Teismeeas alguse saanud uskumused võivad olla äärmiselt püsivad ja raskesti muudetavad.
MIDA TEETE KOOS TÜTARDEGA?
Küsisime kolmelt isalt, mida nad koos tütardega teevad ning kuidas lapsi tunnustavad.
HEA SÕNA ON KOMMIST PAREM
Ilmar Lõhmus, Karina (1) ja Kristiini (2) isa:
Talvel kelgutame õues, suvel kärutame vankriga ringi, vahel turnime Lõunakeskuse lastenurgas. Kodus on meil neli tuba. Isa-ema toas suures voodis on tore hüpata või teki alla peitu pugeda ja mürada. Arvutitoas on Kristiini jalgratas, seal harjutab ta sõitmist.
Enamasti aga istume koos arvuti taga, Kristiin süles, Karina laual, ning mängime "Prostokvašino" mängu. Kristiin oskab juba õpetada, kuidas mängida, ehkki päris hästi ta veel asjale pihta ei saa. Lisaks kuulame koos popmuusikat, sest Kristiinile meeldib see väga.
Kristiini toas on palju mänguasju. Tema toas ehitame klotsidest maju ja ronge, voolime plastiliinist kujukesi ning vaatame raamatuid. Seal saan ma ka pisut omaette istuda sellal, kui nemad madistavad. Elutoas on laste kööginurk, kus Kristiinile ja Karinale meeldib koos mängida. Või teeb Kristiin süüa ja meie Karinaga peame sööma. Vahepeal oli Kristiini lemmiktegevuseks puslede kokkupanek, seda tuli ikka mitu korda päevas teha.
Ei saa öelda, et ma väga teadlikult lastega tegeleksin. Õhtul töölt tulles aitan pigem naisel süüa valmistada ja jälgin silmanurgast, mida põnnid teevad. Ja ega ma neid vägisi millekski ei sunni, kui nad ei julge. Olen lihtsalt kõrval, et nad teaksid - kui vaja, aitan neid alati.
Tunnustus tähendab praegu eelkõige paisid ja kallisid, aga kui tütred midagi hästi teevad, siis kiidan ikka ka. Maiustustega ma neid ei premeeri. Hea sõna on parem kui komm.
Veel olen mõelnud, et kui nad suuremaks saavad, tahaksin leida neile mõne naiseliku hobi: peotantsu või iluuisutamise. Vahel, kui muusika mängib, tantsime koos. Hoian neil kätest, nemad tantsivad või pigem hüppavad muusika rütmis. Vanemal tütrel tuleb see hästi välja.
TULEMUS INNUSTAB
Lauri Kiivit, Laure (5) ja Marie (3) isa:
Kui ilmad on ilusad ja lumised, käime palju kelgutamas-suusatamas. Kuutsemäel proovisime juba mäesuuski. Vabariigi aastapäeval matkasime Elistvere matkarajal, pidasime väikse pikniku võileibade ja sooja teega.
Laurega oleme proovinud lugeda ja kirjutada. Tüdrukule meeldib küll tähti kokku veerida, aga huviga selle tegevuse juures püsida on tal veel raske. Olen siis püüdnud õpet mängulisemaks muuta ja jälgida, et ta näeks ka tulemust, mis innustab kõige enam. Lapse rõõm on suur, kui mõni sõna saab kokku loetud või paberile kirjutatud. Marie joonistab-värvib meelsasti - ja ime küll, alati on tal kannatlikkust alustatud pilt lõpuni teha.
Julgustamist oli vaja siis, kui Laure proovis esimest korda kaherattalisega sõita. Küllap oli kindlam tunne ka, kui isa pakiraamist kinni hoidis ja kiitis. Muidugi meeldib lastele tunnustus. Meil on kodus rippuvad rõngad ja tüdrukutele meeldib pea alaspidi turnida. Nad juba teavad, mis ma siis ütlen: "Oi kui lahe! Super! Hästi tehtud!"
NÄHA LASTE KASVAMIST
Berth Sargla, Brita (16), Bertrami (11), Irise (8) ja Svetanja (7) isa:
Meie tegemised on kantud kolmest mõttest: piiride seadmine, regulatsioon ja mängulisus. Piiride asjus seletan, et kui nõud on pesemata, ei jää meil aega toredaid asju teha ega rääkida. Paraku ei aita alati ka eeskuju. Võid iga päev nõusid pesta, ega lapsed veel sellepärast küürima hakka. Arvavad, et see ongi sinu töö. Regulatsiooni valda võib arvata selle, et viisime teleri garaaži, nii jäi aega lauamänge mängida.
Koos oleme teinud ka vajalikke asju. Näiteks mina valmistasin süüa, pesamuna lõikas salatit. Või panime riiuleid kokku, tüdrukud keerasid kruvisid, nagu jõudsid. Neil pole ju taibust puudus, lihtsalt jõudu napib.
Kahe nooremaga käisime hiljuti uisutamas. Mina kui pere parim uisutaja hoidsin lastel kordamööda käest. Ja kui Brital selgus kell üksteist õhtul, et järgmiseks päevaks on vaja laul selgeks saada, võtsin kitarri ja mässasime tunnikese. Üksvahe oligi meil kombeks, et mina mängisin kitarril flamenkorütme, ema näitas sammud ette ja tüdrukud tantsisid... või lendlesid nagu baleriinid.
16aastasele Britale olen rääkinud, mida mehed naistes hindavad ning et värv ja võõp pole miski näitaja. Olen rõõmus, et Brita kutsub mind isegi oma sõbrannade ja poiss-sõbra kuuldes issiks. Minu meelest on see usalduse märk.
Vahel tuleb olla ka vapper isa. Kui näen, et poisid kiusavad koolis mu tüdrukuid, lähen ja ütlen: "Tüdrukud on nõrgemad. Võta mõni omasugune ette ja vaata, kas ka siis mees oled!" Ja vahetevahel olen läbikukkunud ja edutu isa, kui olen väsinud, kiirustan ja ägestun. Naised on ju õrnad, pead harjuma ja vaatlema, enne kui midagi karmi ütled. Seda olen küll otsustanud, et tööle Kanadasse või Norrasse ma ei lähe. Tahan näha, kuidas lapsed kasvavad, mõtlevad, suhtlevad. Olla olemas, kui nad mind vajavad.
