1. Beebile peab andma ainult ise ja mahetoodangust valmistatud toitu.

Mäletan, kuidas beebigrupis üks ema kiitis kui tublisti ta pisike bataadipüreed sööb, mispeale teine oli agar kommenteerima: “Kust sa mahedat bataati said?” Julges siis esimene vastata, et pole mahe, vaid Selverist ostetud ning tema esialgne rõõm lapse hea isu üle rikuti beebile-tohib-anda-ainult-kodumaist-toitu laviiniga. Negatiivse rahe alla sattusid ka emmed, kes ka kodus, mitte ainult väljas ja hädaolukorras lapsele purgi- ja tuubitoitusid pakkusid. Mina püüdsin lapse esimesed toidud teha ise ja mökerdasin nendega mitu kuud, kuid läksin ajapikku siiski tuubide peale üle. Kui ta hakkas tahket toitu sööma, hakkas saama meiega samu asju, lihtsalt ilma soolata ja siis juba vähese soolaga. Ning ta on igati terve ja hästi kosunud poiss, ei teinud ka temale Selveri bataat ja Rimi porgandid kuidagi liiga.
Ma olen nõus, et beebi ja väikelapse menüüsse ei peaks kuuluma valmis vorstid, viinerid, kastmed ja ülimagusad piimatooted jms, kuid olgem mõistlikud, kui sul just lõputult aega (ja raha) pole, on üpris võimatu hoolitseda selle eest, et iga banaan ja mannatera köögis oleks mahetoodang.

2. AINULT ökomähkmed!

Milline ema ostab oma lapsele Pampersid või Liberod? Ainult Muumi ja Naty sobivad meie õrnale lapsele. Või veel parem: kodruvkasutatavad riidest mähkmed! Aga ei sobi. Naty-d olid ebamugavad ja haisesid hirmsasti, Muumid lekkisid. Siis öeldi, et Huggies pole vast ka nii hull. Aga Huggies tekitas lapsele väga inetu lööbe. Seega, oleme Libero ja Pampersi peal. Laps püsib kuiv, nahk pehme ja terve ja kuskilt ei leki midagi. Loomulikult igaühele oma, aga mis puutub mähkmetesse, siis ilmselgelt on igal emal õigus kasutada seda, mis sobib tema lapsele! Miks piinata last ökomähkmetega, kui need on jalas ebamugavad (pissiga vajuvad raskelt lonti) ja ei hoia peput kuivana. Aga vähemalt on öko? Jaburus.

3. Ainult meriinovill ja kodumaised rõivad!

Nähtavasti, kui sa julged oma lapsele osta soodsa puuvillase body H&M-st, mitte meriinovillase komplekti kusagilt mujalt, ei tohiks sa imestada kui su laps higistab, on haige, magab halvasti vms. Esmalt olen nõus, meriinovill ON imeline materjal ja kasutan seda aluskihina õues käies sageli (ka ise), kuid kindlasti pole see beebi riietamise A ja O. Täiesti okei on kasutada puuvilla, tavalist villa jms. Beebi riietamine oli minu jaoks absoluutne tuumafüüsika väga pikalt, kuni sain aru, et olulised on kihid, mitte üks suur paks jope või kombe. Kuid need ei pea olema kõik meriinovillast või mõnest muust imematerjalist. Teine teema on see, kust lapse riideid osta. Kui ostad need mõnest suurest ketist, siis “toetad odavat tööjõudu ja riietad oma lapse mürgiga pritsitud riietesse” ning eelistada tuleks kodumaist. Vabandage, aga esimestel kuudel kulus oksede-kakade-pissidega vahel 3-4 komplekti riideid päevas ja ega aastase mäkerdajagagi tihti ainult ühtede riietega hakkama saa. Kust võtan ma raha osta talle kõik asjad ökod ja kodumaised. Ja meil isegi pole eriti palju ilusat kodumaist kaupa, sest meie tootjad armastavad kasutada pildikesi ja mustreid, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Seega mina ostan endiselt oma lapse igapäevariideid H&M-st, Lindexist, ZARA-st ja mujalt. Laps on kenasti riides, riided on puhtad ja puuvillased. See on kõige olulisem.

4. Kas sa ei käigi lapsega ujumas?

“Kus trennides su laps käib?” on minult mitu korda küsitud ja küsiti juba siis kui ta oli alles pooleaastane. “Laps peab harjuma uue ümbrusega ja sotsialiseeruma.” Tõsi ja tõsi, aga kas tõesti juba ainult mõnekuuselt? Eirasin neid kommentaare pikalt, sest sisetunne ütles, et ta vajab enim siiski turvalist ja tuttavat kodu ja oma lähedasi ning ei jäänud ta tõepoolest seetõttu millegi poolest arengus maha ja võõraid samuti ei pelga. Läksime beebikooli kui ta oli veidi üle aasta vana ja nüüd näen, et ta naudib sealset seltskonda ja tegevusi, sest ta oskab juba ise ringi kõndida ja jutustab oma pudikeelt. Nii et kui lapsele just arst seda ei soovita, ära tunne end süüdi kui sa ei torma temaga kohe ujuma, võimlema, laulma ja joogatama.

5. Kas sa juba trenni ka teed?

Võtsin rasedusega juurde 13 kilo ja nüüd, 15 kuud pärast sünnitust on sellest 6 veel alles. Hiljuti piidles sõbranna mu pisikest punu ja küsis kas ma juba trenni ka teen. Ma ei võtnud seda isiklikult, sest olen ise oma kõhukest, käsivarsi, tagumikku jms kirunud, kuid tegelikkuses seatakse naistele sünnieelse figuuri taastamise osas üpris kõrgeid ootusi. Sa kannad üheksa kuud last ja paljud (k.a mina) imetavad vähemalt sama kaua veel otsa. Kui sul just lapsehoidjat pole, pole ka väga palju aega ja võimalust trenni minna ja mina, olles aus, olen enamasti lihtsalt liiga väsinud, et trenni teha. Lisaks tekib imetamise ajal harjumus rohkem süüa, millest on raske vabaneda kui sa enam rinda ei anna ja eks sellelgi söömisel on oma tagajärg. Vabandused-vabandused, jah, aga see pole nii lihtne. Mõne jaoks loomulikult on ja sellest ka need ootused, aga kui sa polnud juba enne rasedust päris tippvormis, pole sa seda ka pärast sünnitust ja taastumine võtab rohkem aega ja vaeva kui ehk isegi oodanud oleksid. Ja see on täiesti okei.

Kallid emad, millised “targemate inimeste” kommentaarid teil vahel närvi mustaks ajavad?