Tavaliselt algab lapsehoidmine väikestest asjadest. „Palun jälgi titat, kuni emme duši all käib." Ema tuleb tagasi ja näeb, et lastel on kõik hästi. Beebi ärkas, kuid ei hakanudki nutma, sest suur õde oli juures ja näitas titale kõristit. Õde on enda üle väga uhke ja ema on samuti rõõmus - nii hästi saavad omapäi hakkama, ma ei pea üldse muretsema!

Mõne aja pärast jätab ema lapsed kahekesi mänguväljakule, et ise poes käia. Esimesel korral läheb kõik väga kenasti. Ema on rõõmus ja lapsed rahul. Aga järgmisel korral kukub tita kiigelt maha ja röögib üle pargi, suur õde on šokis ega tea, mida teha ja pisarad voolavad üle tema näo. Ta ei jää enam kunagi oma väikese õega kahekesi parki.

Siin jõuamegi esimese ohuallikani. Alla 12aastased lapsed ei oska ohtusid ette näha ega õnnetuse korral vajalikku abi anda. Nad ei pruugi isegi seda teada, kust abi otsida. Mistõttu ei tohiks iialgi alla 12aastast jätta mudilase või beebi hoidjaks rohkem kui viieks minutiks. Kuni ema teeb köögis süüa, võivad lapsed toas mängida, sest siis saab ema kiiresti appi tõtata, aga mänguväljakule või jalutama ei tohi lapsed kindlasti minna.

Nõukogude aja vanemad ja vanavanemad muidugi protesteerivad siinkohal. Tol ajal oli tavapärane, et lapsed olid üksi kodus ja kõik justkui said hakkama. Aga keegi peale arstide ei tea, kui palju oli neid, kes ei saanud hakkama. Tjomina ütleb, et tema haiglas töötamise ajal olid aknast välja kukkunud lapsed, kuuma vee kaela tõmmanud või end kääride või noaga vigastanud lapsed ning midagi kurku, ninna või kõrva tõmmanud mudilased igapäevane nähtus.

Seitsmeaastane ei oska viieaastast ohtude eest hoiatada ega kaitsta. Mõnikord võib ta puhtast uudishimust või kogenematusest ma väikse õe-venna ohtlikku olukorda panna. Pahatahtlikkusega ei ole siin tavaliselt midagi pistmist. Lapsed on lihtsalt erakordselt leidlikud ning kuna neil puuduvad vajalikud teadmised ja elukogemus, ei oska nad olukordi adekvaatselt hinnata. Ja veel - mitu pead on mitu pead, mis suudavad kummalisi mänge välja mõelda ning kambavaimuga kaasa minnes tekkinud hasardi tõttu on ohuolukorrad veelgi tõenäolisemad tekkima.

Millal ja mis tingimustel siis võiks suuremale lapsele lapsehoidjakohustuse panna?

Ainult siis, kui laste vanusevahe on suurem kui 12 aastat, temaga on sõlmitud leping ja laps saab selle eest tasu.

Üks asi on see, kui laps ise tahab oma väikese õe-vennaga mängida. See on imetore! Ta võib seda teha tundide kaupa, aga võib-olla piisab talle ainult viiest minutist. Kuid hoopis teine asi on sundida teda väikelapse elu ja tervise eest vastutust võtma. Ja kolmandaks - teismelise päevaplaan on niigi tihe. Tema 24 tundi peavad ära mahtuma kool, õppimine, trenn või huviring, sõpradega suhtlemine, puhkamine ja korralik ööuni. Pole aus talle veel üht kohustust panna. Kui siiski selle kasuks otsustad, pead sa käituma temaga kui iga teise vastutustundliku täiskasvanuga - tal olgu kokkulepitud tööaeg ja kindel töötasu.

On ka teine võimalus asjale lähenemiseks. Ühtehoidvates peredes aitavad kõik pereliikmeid üksteist ja lapsehoidmine võib samuti aitamise alla kuuluda, kuid ka siis tuleb reeglid suure lapsega kokku leppida ja endest kinni pidada.

Kõige olulisem asi, mida vanemad peavad meeles pidama, on see, et vanemad lapsed ei ole süüdi selles, et teie otsustasite veel lapsi saada. Samuti ei ole nad süüdi, et teil pole piisavalt aega või tahtmist väikelastega nii palju tegeleda, kui päriselt vaja oleks. Laste hoidmine on lapsevanemate töö, mille juures suured lapsed võivad aidata, aga vastutus on ikkagi vanematel.

Ja veel mõtteainet vanematele. Lapsed, kes on pidanud tihti mudilasi kantseldama ja pole sellega (vanemate meelest) eriti hästi hakkama saanud või on olnud sunnitud seda vastu tahtmist tegema, ei taha tõenäoliselt ise lapsi saada. Nad suhtuvad beebidesse ja väikelastesse kui tüütusse kohustusse, mis röövib kogu aja ja energia ning neisse on süstitud teadmine, et nad ei saa nagunii lastega hakkama, mistõttu lapselapsi sealt küll loota ei maksa.

Nii et kui sa soovid tulevikus vanaemaks saada, pead mõistma, et oma lapsi hoiad sa ikkagi ise ja lastele seda kohustust peale panna ei tohi.