Kuidas just minuga sellised asjad kogu aeg juhtuvad?


Kuidas just minuga sellised asjad kogu aeg juhtuvad?
Unsplash

Nende kahega siin iga päev majandades olen ma muutunud juba napakate juhtumiste professionaaliks — varsti ei jõua isegi imestada enam!

Eile läksin Kuti ja Tirtsuga autosõitu. Pakkisin mõlemad lapsed püüdlikult valmis — Kutile jope selga, müts pähe, mänguasi näppu. Tirts jäi kenasti turvahälli magama. Võtsin hälli küünarnukivangu, teise käega hoidsin Kutil käest, et ta kenasti trepist alla saaks. Ise veel kiidan last, et küll ta on tubli trepist astuja, kui avastan äkki poolel trepil — lapsel pole ainsatki jalatsit jalas, täitsa sokkis teine! Ja ring võis uuesti alata.

Nagu iga päev, olime taas Kutiga kodulähedases pargis mängimas. Ta jooksis rõõmsalt ringi ja vaatas purskkaevusid, kui mööda kõndisid omavahel lobisedes kaks võõrast naisterahvast. Ausalt öeldes ei oleks ma neid naisi märganudki, kui neil poleks mõlemal poolikut pirukat näpus olnud ja kui Kutt poleks neile järele joostes pirukaid häälekalt endale nõudnud… ups.

Ükskord pärast Tirtsuga perearstil käiku kasutasin perearstikeskuse imetamisruumi. Toitsin tütrel kõhu täis ja asusin minekule. Garderoobist asju võttes tervitasin veel viisakalt paari lapsevanemat. Siis käisin läbi keskuse registratuurist, soovisin sealgi head päeva ja suundusin autosse, misjärel sõitsin koju. Alles tükk aega hiljem kodus avastasin, et mu imetamispluus oli lahtises asendis, rind välja vaatamas. Sekundiga meenusid kõik need inimesed, kellele ma rõõmsalt head aega olin perearstikeskuses soovinud. Järgmine sekund püüdsin endale sisendada, et kindlasti oli see pluus sellesse asendisse jäänud mul alles hiljem kodus olles. Aga Tirts oli ju kogu vahepealse aja maganud ning ilmselt seetõttu ka mitte söönud. (Selle juhtumi kohta ma pilti ei pane)

Loe veel

Seotud lood:

Paari päeva eest käisin Kutiga jalgsi poes. Harilikult ma ei tavatse talle midagi enne maksmist pihku pista, aga kuna mul oli tol päeval kuidagi eriti hea tuju ning Kutt oli end kogu päeva hästi üleval pidanud, otsustasin teda ühe kõrremahlaga premeerida. Andsin talle mahlapaki kätte ja palusin mitte avada enne, kui sellega kassast läbi läheme. Laps peaaegu rõkkas rõõmust ja muudkui seletas midagi õnnelikult. Suundusime edasi külmletti ning piimapakki haarates meenus mulle äkki midagi, mis kogu ilusale olukorrale vee peale tõmbas — poodi tulekuks kodust välja astudes olin avastanud, et hommikuse autosõidu ajal oli mu rahakott autosse ununenud. Plaanisin autost möödudes selle sealt kaasa haarata. Aga unustasin uuesti. Ma arvan, et Kutt pole mu peale kunagi nii solvunud olnud, kui seda mahlapakki riiulile tagasi pannes ja tühjade kätega kodu poole astudes.

Ma olen hästi kehv ilmateate jälgija ning kodus meil ka ühtegi termomeetrit ei ole. Kuidagi tuletan alati ilma selle järgi, mis hiljuti on toimunud või teen otsuseid aknast välja vaadates. Paar nädalat tagasi läks juba täitsa suveks ära ning lapsed olid mõlemad dressidega õues. Ühel päeval aga otsustas ilm järsku talveks tagasi keerata ning mina sellest muidugi teadlik ei olnud — Kutt läks Härraga jalutama kinnasteta ja Tirts rõdule magama õhukese kombega. Paari tunni pärast oli mul kaks külmast kanget last ja järgmine päev mõlemad nohus. Kedagi peale enda polnud süüdistada.

Ühel soojal päeval käisime Kutiga mänguväljakul, kus ta enamiku ajast veetis liivakastis. Istus seal sees ja mängis kühvliga. Koju tulles olin arvestanud, et tal on liiv kõikjal — kallasin tossud tühjaks, vahetasin sokid, panin ka dressipüksid pessu. Pikakäiselist t-särki otsustasin mitte vahetada, kuna seda ta minu loogika järgi liivakastis istudes määrinud ei olnud ning suunasin ta lõunasöögile, misjärel voodisse magama. Kaks sekundit hiljem pidin oma otsust kahetsema, sest kogu ta voodi koos lina, padja ja tekiga oli kaetud rohke liivaga. T-särgil oli mahukas rinnatasku, mille liivaga täitmine oli lapsele lihtsalt nii põnev olnud!

Olime tüdrukutega omapäi kodus, Kutt Härraga maal. Sättisime end hommikul vara kodust minema, kuna Preilil oli jalkavõistlus, me Tirtsuga pealtvaatajad. Kuna päev pidi pikk tulema, haarasin kaasa mõned mähkmed ja vahetusriided. Samuti suure vankri, et beebi saaks mõnusasti magada. Et mu auto ei ole kuigi mahukas, oli terve auto vankrit täis, vabad vaid koht Tirtsule tagaistmel ja Preilile minu kõrvalistmel. Ühe mängu ajal pidin hakkama Tirtsu mähet vahetama ja kuigi mähkmed olin kaasa võtnud, siis mähkmevahetamise asukohale ma mõelnud ei olnud. Õues oli tuuline ja jahe, seega see ei tulnud kõne alla. Et autos oli vaba vaid juhi kõrvaliste, siis pidin seal asja tehtud saama. Et külma tuult mitte sisse lasta, pidi uks vahepealt kinni olema. Kujutage nüüd ise ette beebit esiistmel ja tema ema selle ees küürutamas… kui palju on ruumi esiistme ees? Täpselt nii palju, et kõik ihuliikmed kümme korda vastu armatuuri ära lüüa ja valutama panna!

Kord otsustasin Kutti filmida, kuidas ta liumäest alla laseb — nagu ikka emad oma laste toredaid momente pildistavad ja filmivad. Alustasin ikka algusest, kui ta rõõmsalt trepist üles end vinnas. Et asja paremini peale saada, astusin ise liumäest mitu meetrit eemale, et kogu tegevus kaadrisse mahuks. Kuigi Kutt oli oma elus liumäest alla lasknud lugematu arv kordi, pidi ta just sel korral (ilmselt rambivalgusest) liumäe ülemises otsas koperdama, kukkuma põlvili mäele ning sealt otsejoones põlvedel alla libisema. Kuna raskuskese oli niimoodi väga vale, pidi ta alla jõudes liumäe ette näoli maha lendama ja pool meetrit ninaga liiva kündma. Võisin kuulda ümberringi vanemaid kaasa elamas ja “aaaahhh” kostmas. Ja mina muidugi seisin ja filmisin seda kõike. #aastaema

Mis teil toredat juhtunud on?