Kümme igapäevast viga, mida vanemad lapse magama panemisel teevad

Peamine mure, millega beebide ja väikelaste vanemad maadlevad, on väsimus. Mida teha selleks, et laps lõpuks oma voodisse magama saada ja ise ka välja puhata? Loe siit, millised on levinumad vead laste uinuma õpetamisel ja kuidas neid vältida!

Lapsed ei suuda uinuda, kui nendega on vahetult enne voodisse minekut hullatud ja müratud. Nad ei tea, et nüüd on aeg magamaminekuks, sest nad on mängust erutatud ja ärevil. Kindel une-eelne rutiin aitab lapsel rahulikult ja kenasti uinuda ning annab sulle meeldiva võimaluse oma lapsega mõnusasti koos olla ja suhelda.

Kuigi igal õhtul järjekindlalt samade tegevuste kordamine võib tunduda tüütu ja aeganõudev, lihtsustab see uinumist ja tagab rahulikuma ja sügavama une. Rutiiniga peaksid alustama tund aega enne magamaminekut.

Siis tuleks telekas kinni panna, aktiivsed mängud lõpetada, tuba hämaramaks teha, riided ära vahetada, käed-nägu-hambad puhtaks pesta või vannis käia, viimane väike amps võtta, unejuttu lugeda või unelaulu laulda. Laps tuleks oma voodisse panna unisena, kuid siiski veel ärkvel olles, et ta öösel ärgates ei ehmataks: „Kus ma nüüd olen?!“ ja julgeks rahulikult uuesti uinuda.

Beebid ja mudilased annavad märku, kui nad on väsinud ja vajavad puhkust. Haigutamine, silmade hõõrumine, virisemine, huvipuudus ja tavapärasest aeglasem tegutsemine on selgd märgid, et laps ei jaksa rohkem ja tahaks magada.

Kui sa neid märke ignoreerid ja ei võimalda talle sobival ajal vajalikku puhkust, ei tooda ta keha enam rahustavat melatoniini, vaid hakkab tootma hoopis stressihormooni kortisooli, mis keerab su lapse viimase vindini üles, ta väsib üle ja tagajärjeks on vihane ja jonniv laps, kes ei suuda kuidagi rahuneda.

Selleks, et oskaksid lapse väsimuse märke tähele panna, jälgi teda päeva jooksul väga tähelepanelikult. Sa märkad peagi, et enne magamaminekuaega hakkab ta ise silmi hõõruma või sulle rohkem sülle ronima. Siis on aeg mäng lõpetada ja näiteks unejuttu lugeda ning laps voodisse panna.

Kurnatud lapsevanemad teeksid mida iganes, et öösel kl 3 karjuv laps kiiresti maha rahustada ja uinutada. Tavaliselt kasutatakse selleks kussutamist, kiigutamist, imetamist, laulmist, kallistamist, paitamist jne. Need võtted sobivad kuni neljakuuste imikute uinutamiseks, kes ei olegi veel võimelised ise uinuma, kuid pärast seda võiks laps ka suuta ise, ilma kõrvalise abita magama jääda.

Kussutamine, kiigutamine ja paitamine ei ole muidugi keelatud ega halvad tegevused, kuid kui tita on harjunud ainult sel moel uinuma, siis ta teistmoodi ju ei oskagi. Iga kord, kui ta ärkab (ja väikelaste üks unefaas kestab umbes 30-40 min, pärast mida ta korraks virgub ja kontrollib ümbrust), vajab ta uinumiseks uuest sedasama olukorda, milles ta enne magama jäi – ema süle, kiigutamist, kussutamist, unelaulu, tissi, paitamist vms.

Trikk on selles, et sa võid aidata lapsel nende mõjutusvahenditega uniseks jääda, aga uinuma peaks ta siiski iseseisvalt.

See on klassikaline viga, mida vanemad teevad – võrevoodi visatakse välja ja laps pannakse suurde voodisse, kust ta võib kergesti välja ukerdada ja endale haiget teha. Võrevoodi on hädavajalik senikaua, kuni laps ei keera end öösel kogemata üle ääre maha ning oskab voodist ise välja tulla.
Kui oled kindel, et laps on valmis „suure lapse“ voodisse üle kolima, on selleks kaks meetodit:

• Vii võrevoodi ära ja too uus asemele ning selgita lapsele, et nüüd ongi nii, see on tema uus voodi. Suurt voodit valides jälgi, et sellel oleks ikkagi kasvõi väikesed ääred, mis takistavad lapse maha kukkumist. Põrandale voodi ette pane vähemalt alguseks mõned padjad, et kui ta juhtubki maha prantsatama, pole kukkumine nii valus.
• Tutvusta last voodiga vaikselt ja tasahaaval. Esialgu jäta ka tema oma vana võrevoodi tuppa ja lase lapsel uue voodiga harjuda – las ta ronib ise sisse ja välja, mängib seal, vaatab raamatut, teeb seal lõunauinaku jne. Kuni jõuab kätte aeg, mil ta teeb oma esimese ööune oma uues suure lapse voodis. Siis võid vana voodi minema viia.

Ükskõik kumma meetodi valid, peaksid hoiduma sellest, et ise tema suurde voodisse magama jääd, kui teda magama paned. Igaks juhuks pööra turvalisusele suuremat tähelepanu –kui vaja, pane lapse toa ukse ette tõke, et ta ei saaks keset ööd toast välja tulla ja mööda elamist ringi uidata. Kindlasti kasuta beebimonitori, et kuuleksid, kui ta sind öösel hüüab.

Lapse uneaegade järgi oma graafikut sättida on tüütu, aga peaksid oma vajadused siiski tagaplaanile jätma ja tema soovide ja päevakava järgi talitama. Uinakud auto turvahällis, söögi- või lamamistoolis ei ole piisavad ja laps ei saa end nende ajal välja puhata.

Selleks, et mudilane saaks piisavas koguses sügavat und, peaks ta võimaluse korral magama oma harjumuspärases keskkonnas ja tegema seda iga päev enam-vähem samal ajal. Muidugi on mõningad harvad erandid lubatud, aga peaksid siiski püüdma järjekindel olla ja rutiinist kinni pidada. Planeeri oma tegevused ja käigud uneaegade vahepeale ja ära organiseeri oma graafikut liiga täis, et laps saaks suurema osa ajast ikkagi rahulikult kodus olla.

Järjepidevus on peamine märksõna lastekasvatamise juures, mis tagab edu. Eriti oluline on see unerežiimi korda saamiseks. Imikueast koolini on lastel vaja regulaarseid uinakuid keset päeva ning kindlat õhtust uneaega, millele eelneb väljakujunenud ja harjumuspärane rutiin.

Lapsel on lihtsam uinuda ja ta tunneb end turvaliselt, kui teab, mis ja millal teda ees ootab, samuti aitab kindel režiim lapse sisemise kella reguleerimisele kaasa. Laps jääb ise õigel ajal uniseks ja tahab magama minna, kui ta teab, mis kell seda tavaliselt tehakse ja mis sellele eelneb.

Kui lapse uneaeg pidevalt muutub, ajab see väiksekese pea täitsa sassi ja ta ei suuda ise uinuda. Kui ühel päeval paned ta voodisse kell kaheksa, järgmisel kell kümme ja siis lubad tal südaööni ringi trallida, on laps esimesel juhul tõenäoliselt liiga ergas, et magama jääda ja voodist kostab kõva kisa, viimasel juhul aga selgelt üleväsinud ja kisab seetõttu.

See tundub suurepärase mõttena, sest sa oled ju näinud või mäletad oma ajast, kuidas teismelised, kes poole ööni üleval passivad, magavad järgmisel päeval poole lõunani. Pisikeste puhul see paraku ei kehti. Nemad on hommikuti ikka samal ajal üleval, hoolimata sellest, kas magama mindi kell 9 õhtul või 2 öösel.

Seega, kui lased mudilasel õhtul kaua trallida, ei saa sa ise hommikul kauem magada, vaid ärkad ikka samal ajal ja saad lisaks päev otsa tegeleda üleväsinud ja pahura lapsega. Seetõttu on kindel magamaminekuaeg hädavajalik ja laps peab saama igal ööl 10-11 tundi rahulikku ja sügavat und.

Kõige suuremad vead teevad lapsevanemad keset ööd, kui laps iga paari tunni järel ärkab ja vanemad on nii väsinud, et müüksid oma hinge saatanale, kui laps ainult magada laseks. Suurim aps, mis siis tehakse, on lapse oma voodisse võtmine ja tissi otsas või kaisus magama kussutamine. Tõenäoliselt on need kaks asja just need, millest teda võõrutada üritad. Aga miks peaks beebi oma voodis rahulikult magama, kui ta teab, et iga väiksemgi piuks viib ta mõnusasse kaissu tagasi? (Et laps on kaisutita, selles pole tegelikult midagi halba, kaisus magamine mõjub lapse psüühkale uuringute kohaselt pigem hästi, kuid antud soovitused on neile, kes on otsustanud, et lapsel on aeg iseseisvalt uinuma õppida)

Öösel harjutavad vanemad lastele veel halbu harjumusi sisse, peaasi, et laps oleks kuss ja magaks. Siis silitatakse, kussutatakse, lauldakse või kaisutatakse lapsed magama ega lasta neil ise uinuda. Tunni aja pärast uuesti ja siis veelkord ja veelkord, kuni lõpuks on hommik käes ning nii laps kui vanemad täiesti surmväsinud. Niimood pikendatakse üksi uinuma õppimist veel ja veel.

Arusaadavalt on raske kuulata lapse nuttu, aga meeles peab pidama, et olgu päev või öö – kui harjutate last üksi magama jääma, peab uni tulema iga kord samamoodi ja laps peab magama jäämisega ise hakkama saama.

Magama jäämise õpetamisel peavad ema ja isa olema 100% ühel nõul, muidu ei tule sellest midagi välja. Kui isa on raudsete närvidega ja on valmis selleks, et beebi paar õhtut nutab, kuid emal läheb süda haledaks ja ta tõstab tita viie minuti pärast voodist välja endale kaissu, on üritus mokas.

Te peate kokku leppima, kuidas te lapse suurest voodist võrevoodisse harjutate, mida te selleks tegema peate ja mis saab siis, kui ühel vanematest närvid üles ütlevad.

Unerežiimi ja –harjumuste harjutamine on üks asi, kus vanematel peavad olema raudsed närvid, sest see võtab aega. Loomulikult ei taha ükski laps oma mugavast ja talle meeldivast harjumusest niisama lihtsalt loobuda ja võitleb, kuis jaksab. Esimesed paar õhtut on väga rasked nii lapsele kui vanematele. Seejärel mõistab laps, et nüüd on nii ja hakkab harjuma mõttega omas voodis magamisest ja ise uinumisest.

Vanemad peaksid arvestama vähemalt 2-3 nädalaga, just nii kaua läheb aega, et laps uue rütmi ja režiimiga harjuks. Terve selle aja jooksul (ja loomulikult ka pärast) peate olema järjekindlad ja rahulikud ning ei tohi teha erandeid. Natuke läheb aega ja natuke on vaja pingutada, aga juba peagi näete tulemusi ja tita magab rahulikult öö läbi!

Aga kui vanemad selleks tegelikult valmis ei ole, et lapse eraldi magama saamine võib päris raske olla, siis ei maksa edasi-tagasi solgutamisega last ja ennast piinata. Kui sa pole endas kindel, siis lükka see etapp pigem edasi. Kui lapse kaisus magamine sind liiga palju ei sega, siis ega see ka lapsele halba ei tee. Ükskord kolib ta ikka oma voodisse.

Allikas: parents.com