LUGEJAKIRI | Õuduste tuba omas kodus: vahel tundub, et oleks vaja lastekaitse välja kutsuda!

Pere ja Kodu veergudel on viimasel ajal sõna võtnud mitmed emad, kes räägivad avatult emasid tabavast äkkvihast, meeleheitest ja läbipõlemisest. See toimetusele saabunud anonüümne pihtimus maalib aga väga ausa ning otsekohese pildi sellest, milline näeb välja igapäevaelu, millele annab peamist tooni väsimus ja enesesüüdistused. Kindlasti soovitame kõigil samu tundmusi kogevatel emadel terapeutide poole pöörduda.

Ma olen ema kahele lapsele — üks peagi neljaseks ja teine peagi üheseks saav. Olen küll poolnaljaga öelnud, et varsti kutsub keegi mulle lastekaitse välja, kuid tegelikult vahel tundub, et seda vist vaja olekski. Nimelt käib meil vahel selline lärm ja trall kodus, et päris kole kuulata, ka iseendal. Lärm tuleb karjumisest, kus mina pahandan ja tõstan häält laste peale ja trall tuleb sellest, kui emme plahvatab ning kas sakutab, tirib või laksu annab.

Ma pole uhke selle üle, kindlasti mitte! Ma tunnen end pärast väga halvasti. Kui olen rahunenud, siis vabandan oma laste ees. Kurb ongi asja juures see, et ma teen oma lastele seda, mida lubasin mitte kunagi oma lastele teha. Minu ema plahvatas ning ma kartsin teda. Me suhtleme küll hetkel, kuid meil pole sooja läbisaamist. Oma vaimseteks emadeks nimetan ma oma vanaemasid. Eriti isapoolset, kes mind kallistas ja sülle võttis isegi siis, kui juba teismeline olin. Tema kuulas mind ega hakanud õpetama, karistama ja karjuma nagu mu oma ema.

Ma olen oma emale andestanud, aga see võttis aega. Pidin kõvasti kasvama seesmiselt, et talle andestada ja näha, et ma ei pea oma elus püüdma talle headmeelt valmistada, vaid olulisim on mu enda heaolu. Ja ometigi olen nüüd vahel lastega nagu minu oma ema… Ma tean, et ma tõstan häält ja lasen käed käiku, kui ma olen üle keenud, üleväsinud ja tüdinud samu asju kordamast. Ma suudan rahulikum ja kannatlikum olla siis, kui pole väsinud — pean silmas eelkõige vaimset väsimust. Kui ma pole saanud öid magada ja lapsed on ka päeval virilad, lööb minus välja mu enda ema.

Ma tunnen häbi selle pärast! Päris sügavat häbi. Ma püüan vabandades ja selgitades hiljem asja parandada, siluda, kuid tean, et kahju on juba tehtud. Minu ema ei vabandanud! Ma ei teadnud alati, miks ja mille eest ma karistada sain. Püüan ise seda oma lastega vältida ja olla vähemalt selleski osas oma emast parem. Olen lugenud palju eneseabi raamatuid ja võtnud koolitusi, aga… Väsimus! See lõhub kõik mu pingutused ja muudab saavutatu olematuks. Nähes lastes seda pilku, seda kartust, hirmu … See tuletab mulle meelde, et pean enda patareisid järjepidevalt laadima ning jätkuvalt tööd endaga tegema. Ma armastan oma lapsi ja soovin neile kõige-kõige paremat, kuid ma pean õppima end väsimuse korral pidurdama, sest ma soovin olla oma lastele see soojuse ja helluse allikas nüüd ja hiljem, alati!