Noor ema imetamisest | Panime talle sõrme suhu ja selle kõrvalt sondi, siis ta imes...

„Raseduse ajal ei mõelnud ma kunagi sellisele probleemile. Olin kindel, et küll imetamisega läheb kõik hästi," ütleb Gitte, kes raske sünnituse tõttu lennutati Hiiumaalt helikopteriga Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Viis päeva hiljem Hiiumaalt ema juurde jõudnud Ida Melita ei osanud aga rinda imeda, ema-tütar pidid imetamisnõustajate abil selle selgeks saama.

„Olin esimesed viis päeva üksinda intensiivravil, seejärel toodi beebi Hiiumaalt minu juurde. Sel ajal, kui ta oli isa ja vanavanemate hoole all, sõi ta pudelist kunsttoitu ja sai ka lutti. Kui Ida siia jõudis, ei osanud ta rinda võtta. Ta läks rinnale, aga ei osanud seal midagi teha. Oli väga kärsitu ja harjunud, et pudelist saab kohe piima. Kõigepealt võõrutasime Ida lutist, mis läks isegi libedalt, ja siis lutipudelist,” meenutab väikese Ida Melita ema Gitte.

Nädalasena ei söönud Ida enam lutipudelist, samas mitte veel ka rinnast, kuid siiski vaid rinnapiima. ITK imetamisnõustajad andsid Gittele erinevaid soovitusi, kuidas sööta — topsiga, süstal-sond ja sõrm-sond meetodiga. „Rinnapiim oli välja pumbatud, panime talle sõrme suhu ja selle kõrvalt sondi, siis ta imes. Samas kui kohe panime rinnale, siis ta ikkagi ei imenud, kuigi sõrme imedes tekitas korraliku vaakumi,” selgitab Gitte sõrm-sond meetodit.

„Me ei oleks ise osanud üldse sellega hakkama saada. Nõustajatelt sai toitmisasendite ja -viiside osas palju nõu. Ise me ei oleks nende asjade peale küll tulnud,” räägib Gitte.

Õige imetamistehnika nõudis tööd

Kui kaks nädalat haiglas hakkas täis saama ja pere pidi koju minema hakkama, tuli muretseda ka koju rinnapump, et Ida saaks süüa. „Kaks päeva enne kojuminekut ostsime rinnapumba. Ei tea kas see oli kokkusattumus, aga kohe hakkas ta ka rinda võtma. Algul pidime väljalüpstud rinnapiimaga meelitama, aga nüüd oleme ka sellest üle saanud — paneme ta rinnale ja Ida saab aru, mis ta peab tegema. Täpselt kojuminekuks sai selgeks! Tegime nalja, et kui ostan selle pumba, siis ta niikuinii hakkab kohe rinda võtma, ja täpselt nii läkski, aga see on ikkagi väga hea uudis.”

ITK sünnitusosakonna imetamise nõustamise juht Marge Põldma tõdes, et Idal käis ühel hetkel klõps ära ja laps sai aru, mis ta tegema peab. „Aga see ei oleks juhtunud, kui Gitte ei oleks piima välja pumbanud, kui ta poleks loonud seda soodsat olukorda, et piim oli kohe võtta — nii kui laps imeb, siis tuleb piim. Kui oleks lihtsalt oodanud ja rinda mitte stimuleerinud, siis ei oleks aidanud ka see, kui laps oleks tehnika selgeks saanud, aga poleks midagi imeda olnud.”

Gitte kiidab imetamisnõustajaid, kes käisid neid iga päev vaatamas ja toetamas. „Sellest oli abi, et keegi käis ja tegeles meiega iga päev, muidu oleks me võib-olla käega löönud ja alla andnud. Vahepeal tekkis kahtlus, et äkki minu laps ei hakkagi rinda võtma, kuigi kogu aeg oli see soov, et ikkagi võtaks. Kuna meil oli siin tugi olemas, siis proovisime ja see õnnestuski!”

Psühholoogilised probleemid võivad saada proovikiviks

Marge Põldma lisab, et mõnikord läheb ka kuu aega, kuni laps õpib rinda imema, kuid enne seda oleks kummaline alla anda. „Mõnikord lähebki kauem ja eriti, kui on olnud tavapärasest erinev sünnilugu. Mõtle, Ida oli viis pikka päeva emast eemal, ei saanud olla kaisus, ei saanud rinnaga tutvuda. Vaatamata raskele algusele sai kõik kiirelt korda. Väga pidulik — kojuminekupäevaks peaaegu kõik probleemid lahendatud. Koduseks ülesandeks jääb veel otse rinnast ilma nibukaitsme abita imema õppimine,” räägib imetamisnõustaja. Ta lisab, et Gittel ja Idal on tugi olemas ka Hiiumaal — Sünni- ja Imetamise Eesti Tugiühing on esindatud igas Eesti maakonnas.

Imetamisnõustaja aitab luua sideme ema ja lapse vahel

„Raseduse ajal ei mõelnud ma kunagi sellisele probleemile. Olin kindel, et küll imetamisega läheb hästi,” meenutab Gitte. „Arvasin, et vaid mõnel üksikul naisel on imetamisega takistusi. Nüüd aga olen lugenud ja kuulnud, et väga paljudel naistel on sellega erinevaid muresid.” Seejuures tõdeb Gitte, et imetamisnõustajatest on palju abi. „Ma julgustan kõiki küsimustega nõustajate poole pöörduma. Ükskõik, kui väike mure ka ei tundu — alati tasub abi küsida.”

Marge Põldma ütleb oma praktikale toetudes, et probleemid võivad olla ka psühholoogilised. „Lihtsalt emadele on vaja veidi selgitada, et see, mis toimub, on normaalne. Laps käitub nii nagu peab. See ongi lapsevanemaks kasvamise protsess. Meie ämmaemandad ja imetamisnõustajad proovivad omalt poolt seda protsessi igakülgselt toetada.”

Rahvusvaheline imetamisnõustajate päev

6. märtsil tähistatakse rahvusvahelist imetamisnõustajate päeva ja juhitakse erilist tähelepanu IBLCE (International Board of Lactation Consultant Examiners) sertifikaadiga nõustajatele.

„Rinnaga toitmine on kasulik nii lastele, emadele kui ühiskonnale ning peaks olema imiku ja väikelapse toitmisel norm,” ütleb Marge Põldma, IBLCE Eesti koordinaator. Põldma selgitab, et kõik imetamisnõustajad on saanud spetsiaalse väljaõppe ning lisab, et IBLCE sertifikaat näitab imetamisnõustaja põhjalikke teadmisi ja kogemust oma alal.

Põldma on veendunud, et iga ema väärib professionaalset imetamise toetust ja abi. „Imetamise nõustamine peab vastama iga ema ja lapse individuaalsetele vajadustele,” lisab imetamisnõustaja.

Üle maailma töötab täna ligi 30 000 IBLCE sertifikaadiga imetamise nõustajat 108 riigis. Eestis on 2019. aastal 3 IBLCE poolt sertifitseeritud nõustajat, kellest kaks töötavad Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinikus.

Kõik imetavad emad, kellel kodus tekib probleeme või küsimus, on oodatud tasuta imetamisnõustamisele. Täpsemat infot leiad Keskhaigla Sünnitusmaja kodulehelt.