Kui Roman sündis, oli Janika esimene poeg Gregor pea kahene. Oli suvine aeg ja perel oli soov palju värskes õhus viibida. Tavaliselt söötis ema Romani kodus ära ja seejärel pani vankrisse tuttu, aga nagu iga ema teab, siis armastavad beebid teha üllatusärkamisi ja -söömisi. “Sattusime üsna tihti olukordadesse, kus oli vaja väikemehele süüa anda, aga olime pargis. Avalikus kohas toitmine eeldas nn õiget riietust, mida aga polnud,” meenutab Janika. “Kõige ebamugavam oli siis, kui pidin rinnaga söötmiseks särgi üles tõstma ja seetõttu terve kõhu paljastama. Jah, see oli tehtav, kuid võib ka mugavamalt.” Janikale meenub ka üks sügisene seik, mil logistika kohaselt pidi beebil kõhuke täis olema, aga ootamatult hakanud nutt leebus vaid rinnaga. Sügisesel pargipingil oli üsna külm palja kõhuga istuda …

Poest riideid ei leidnud

Kuna esimese lapse rinnaga toitmine läks üle kivide ja kändude, siis andis Janika endale lubaduse — kui tal teise lapse imetamine õnnestub, teeb ta seda igal pool, kus vajadus peaks tekkima. Nii ta ka toimetas, kuid ebamugavad riided panid mõtte liikuma uues, üsnagi ootamatus suunas — ta hakkas paberile imetamisriiete visandeid joonistama, omamata selles vallas erilisi kogemusi.

“Tundsin, et avalikus kohas imetamiseks on vaja mugavaid riideid, mis pakuvad kerget ligipääsu rindadele ega ole liiga paljastavad. Poest ma omale meelepäraseid, piisavalt ilusaid, läbimõeldud ja naiselikke riideid ei leidnud, mistõttu hakkasingi neid ise paberile joonistama ja Facebooki õmblusteenuste grupist leitud õmbleja kaudu valmis tegema,” jagab Janika oma teekonda. Kuna ka teiste, esialgu imetavate sõbrannade, aga kiirelt ka täitsa võõraste emade huvi riiete vastu oli suur, siis tuli hakata asja suuremalt tegema ja nii sündiski bränd LoLo.

Tegemist on täiesti südamest tulnud sooviga, sest 32-aastane kodune ema on hariduselt hoopis vene keele õpetaja, andes oma teadmisi edasi Jaan Poska Gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli Keelekeskuses. “Ma absoluutselt armusin sellesse linna,” õhkab naine, kui pärast õnnelikku lapsepõlve Valgamaal Puka külas edasi Tartusse liikus ja sinna pikemaks ajaks elama jäi. Tartust leidis ta üles tõelise enda ja sai ka palju häid sõpru. Ka elu ühed suuremad õppetunnid on saanud seal elades. “Armastasin väga vene keele õpetamist, mul oli palju õpilasi, kes õpetasid ka mulle endale palju. Ma ei olnud alguses oma ametivalikus päris kindel, aga just koolipraktika andis viimase tõuke, et teha õpetajaks saamise otsus. Elukaaslase töö tõttu kolisime esimese lapse sündides Tallinnasse Kalamajja ja kuna töökohad jäid Tartusse maha, siis hetkel ei tea, millega end tulevikus ametialaselt seon,” jagab end Janika.

Muutes kurssi õpetajaametilt hoopis emarollile, hakkasid toimuma muutused ka Janika sees. Ta on tihti mõelnud luua ise midagi, millest jääks jälg ja mis annaks veidi võimalust ka eneseteostuseks. Viimast on lastega kodus olles eriti vaja. Ta unistas hobist, mis kasvaks välja tööks ning võimaldaks tal oma aega planeerida. Nagu öeldakse, siis unistamisega tasub olla ettevaatlik, sest südamest tulnud soovid kipuvad täituma. Nii hakkas ka Janikal imetamissõbralike riiete idee aina kasvama ja kui kangad said valitud, oli lumepall veerema pandud.

Kollektsioon sündis argadest pliiatsivisanditest paberil ja esimestest kangavalikutest — Janika tellis kangad ära ja neid katsudes jõudis täpselt nende jaoks õige lahenduseni ehk laiema lõikega, pika varruka ja suure mugava taskuga soe dresskleit. “Riiete puhul oli mul üks kindel soov — peitelukk. Muu idee keerles selle ümber,” meenutab Janika riiete sündi. Esimeste toodetena sündisid rinnalukuga pusad ja dresskleidid, mis on väga mõnusast ja pehmest, seest uhutud kangast. “Külmaks ajaks täiuslikud!” õhkab Janika. “Pusakleit on üldse super asi — tõmbad selga ja võidki teele asuda! Lihtne ja stiilne üheskoos.”

Kogus aasta aega julgust

Kõrvaltvaatajana võib tunduda Janika teekond imetamisrõivaste brändini kerge ja lihtne, kuid tegelikult on ta selleks julgust kogunud aasta, kui mitte kauem. Suurimaks toetajaks on laste isa, kelle julgustavate sõnadeta joonistaks Janika tõenäoliselt alles visandeid sahtlisse. Ideedega seotult meenub naisele rõõmsalt, kuidas ta muudkui joonistas ja kirjutas paberile asju üles, kuid jättis need pidevalt lauale vedelema. Aga mis laual, see lastel! Nii said visandid pidevalt “lisadetaile” või muutusid hoopis piraatide aaretekaardiks.

“Seega olen pidanud mitu korda uuesti alustama. Ideed tulevad mul inspiratsioonihoogudega — ühel päeval võib sada mõtet tulla, teisel aga mitte ühtegi. Vahel tabab inspiratsioon mind ka öösel, mil pean üles ärkama ja kõik üles kirjutama,” räägib ta.

Ettevõtlusega alustamisel on väljakutseid olnud mitmeid. Näiteks hea kanga leidmine või probleemi lahendamine, kui kangas hilineb või on praagiga. “Minu jaoks oli kanga kvaliteet väga oluline, ma ei tahtnud suvalisest materjalist midagi tegema hakata,” ütleb Janika, kelle teine rõhuasetus on mugavusel. Olles ise väikelaste ema, teadis ta kanga värve valides, et tumedamad on funktsionaalsemad ja mugavam valik. “Mul endal õmblemise jaoks püsivust ei jagu ja olen oma abilise ilmselt juba hulluks ajanud oma pidevate ning muutuvate ideedega,” naerab loominguline ema, kellel on kogu tegemise taga üks ja ainus soov — pakkuda imetavatele emadele paremat võimalust oma pisibeebisid avalikus kohas imetada.

“Ma püüan läbi oma toodete edasi viia sõnumit, et imetamine on imeline. Ükski ema ei peaks jätma lapsele rinnapiima andmata, sest ta pabistab näiteks avaliku imetamise pärast või ei leia sobivat riietust. Imetamissõbralikud rõivad annavad suurema vabaduse nautida käike beebiga nii avalikus ruumis, külas kui ka reisil olles.”

Rohkem pilte LoLo imetamisrõivastest saad vaadata SIIT!
Jaga
Kommentaarid