Nutsin ja värisesin lakkamatult. Kas see on siis beebile hea?

"Pidin ennast koguaeg kaitsma. Aina selgitama, miks on olukord selline. Justkui ma ise ei teaks, et rinnapiim on lapsele parim, justkui ma ise ei oleks sellepärast ennast juba niigi läbikukkunud emana tundnud!" kirjutab lugeja Pere ja Kodule.

Mingil hetkel ma leidsin ennast sellisest seisust, kus ma lihtsalt nutsin lakkamatult ja värisesin üle keha. Ma olin kogu sellest virrvarrist saanud närvivapustuse ja hoopis see oli miski, mis ei olnud minu lapsele parim.

Oleksin ma inimene, kellel on teiste arvamusest ükskõik, oleks tegelikult kõik korras olnud. Laps oli rõõmus ja rõõsa, kosus ja ei nutnud gaasivalude pärast vist mitte minutitki. Aga see surve, mis tegelikult imetamise ümber käib, on tohutu: „Pead proovima veel, rinnapiim on ju lapsele kõige parem“, „Rinnapiim kaitseb ju haiguste eest“, „Mina imetasin küll peaaegu kaks aastat“ jne... Seda tuli igalt poolt. Beebigrupid, Perekool, sugulased, tuttavad, WHO soovitused jne jne jne.

Elukaaslane ütles mulle lõpuks üsna resoluutselt, et lõpeta juba ükskord ära see teiste kuulamine ja enese süüdistamine. Peale seda intsidenti ma võtsin end kokku ja lülitasin selle taustmüra välja. Lõppude lõpuks on see minu ja mu elukaaslase laps ja las meie otsustame, mis on talle parim. Kui rinnapiimaasendaja, siis rinnapiimaasendaja. Kindlasti oli meie pere seisukohalt parim see, et ema säilitaks terve mõistuse. Tahan julgustada neid, kes end samasugusest olukorrast leiavad, et rinnapiima asendajat saav laps ei ole minu lapse näite varal küll millegi poolest kehvem, haigem, nõrgem jne. Ta on täiesti tubli ja terve kahene.

Mingil põhjusel kartsin ma imetamist

Rohkem kui sünnitamist või ükskõik mida muud lapsesaamisega seoses. Ma õigupoolest vist lausa sisendasin endale seda kartust järjekindlalt. Lootsin sisimas väga õnnestuda, aga millegipärast kahtlesin selles juba eos. Olen hiljem analüüsinud, et kui on üldse võimalik, et ema ise loob alateadliku barjääri imetamise suhtes mingil sõnulseletamatul põhjusel, siis mina olen tõenäoliselt see näide.

Kui ma imetamisega haiglas alustada püüdsin, siis ei tulnud rindadest mitte tilkagi, käisin ka pumpamas, et ehk laps ei oska lihtsalt õiget võtet kasutada, aga mida ei olnud, seda polnud. Kogenud nõustajad olid abiks, aga lõpuks tõdesid nemadki, et okei, tuleb anda lisatoitu, sest laps juba röökis näljast ja võttis liiga palju alla. Kodus andsin lisatoitu koguaeg juurde, sest rindadest ei tulnud endiselt eriti midagi isegi järjekindla proovimise tulemusena. Ja tõesti, laps oli regulaarselt rinnal, soovitatud intervallide järel. Siis hakkasin pumpama, sest laps ei olnudki varsti enam sellest imetamisest sugugi huvitatud ja nii ta läks. Kadus see viimanegi.

Teiste edulugusid on küll tore lugeda, aga paraku igaühel ei pruugi kõik nii hästi õnnestuda, sest nii emad, kui lapsed on väga erinevad. Pole tarvis end lisaks niigi halvale enesetundele veel teiste arvamusega traumeerida. Rõõmsameelsed vanemad ja rahulik kasvukeskkond on lapse seisukohalt ka väga olulised.

Räägi kaasa emmede jutustamiskohas Pere ja Kodu Facebookis