Elini beebiblogi | Hea ema nii ei tee!


Elini beebiblogi | Hea ema nii ei tee!
Unsplash

Sain selgeks olilise asja — kui tahad üheaegselt beebi ja alla-kahesega kuidagi hakkama saada, siis parem on oma ranged “hea ema nii ei tee” põhimõtted kiirelt unustada. Kui oled selle möllu keskele visatud ja tahad ise mõistuse juurde jääda, siis on iga õlekõrs sobiv — olgu selleks kasvõi tahvelarvuti või natuke liiga palju Maša multikat. Sisse tuli lülitada ellujäämisrežiim!

Tirts on sündinud! Et tegemist on pere kolmandaga ja kõik kulges kenasti, saadeti meid koju juba siis, kui tüdruk oli vaevu ööpäev vana. Sel hetkel olin ütlemata õnnelik — saame koju ja kõik koos olla, nagu see loomulikult olema peab. Esimene päev kodus aga näitas, et loomulikku pole selles asjas midagi! Järsku oli kõike hästi palju ning sellega tuli korraga hakkama saada.

Tirts lasi end eelmistest kõige kauem oodata — sündis 7. märtsil 40+4 rasedusnädalal — olles siiski kõikidest kõige pisem, kaalus tagasihoidlikud 3460 grammi ja oli 50 cm pikk. Preili (11a) ja Kutt (peaaegu 2a) olid omal ajal vastavalt 3940 ja 3890 grammi, seega kolme-poolekilone oli seekord päris tore üllatus.

Esimene nädal — pea ees tundmatusse!

Esimestel päevadel oli meie pesamuna maailma kõige nõudlikum ja lärmakam tüdruk, kellest ma iial kuulnud — kus on see reegel, et kolmas käib vooluga kaasas ning ei nurise millegi üle? Pole olemas! Ta oli otsustanud, et tema on nüüd selle perekonna printsess ja peab sööma vähemalt iga poole tunni järel ja seda igal korral vähemalt pool tundi jutti. Ja kui talle seda ei võimaldata, siis peavad sellest ilmtingimata kuulma ka maja tagumise otsa naabrid.

Seotud lood:

Kutile aga mõjus uue beebi tulek üpris raskelt — öösiti kostitas ta meid paanilise nutuga ja potitamises saabus suur tagasiminek — laps, kes juba kenasti potil käis, unustas selle oskuse päevapealt. Olime kõik pahviks löödud — kui juba nädalavahetusel kogu perega oli keeruline, siis kuidas me sedasi kolmekesi iga päev hakkame toime tulema, kui Härra tööl ja Preili koolis?! Pusisime kuidagi laupäeva ja pühapäeva ära — midagi aru ei saanud, lihtsalt tegutsesime jooksvalt. Härra majandas Kutiga, mina Tirtsuga ning Preili oli lihtsalt tore, proovides vahepeal väikevenda legomängudesse kaasata. Õhtuks olime kõik nagu tühjakspigistatud sidrunid.

Loe veel

Esmaspäevast aga olin üksinda jäetud — nende kahega. Tirts ikka iga poole tunni järel tissi otsas, vahel venitas ka tunni välja. Kutt aasta ja kaheksakuusena aga veel liiga beebi, et üksinda millegagi toime tulla. Sain aru, et olen pea ees külma vette visatud ja nüüd tuleb kuidagi sellest välja ujuda. Esimese päästerõngana viskasin igal tissiraundil poisile tahvelarvuti pihku ja kutsusin ta enda kõrvale sellega mängima. Mulle see idee muidugi absoluutselt ei meeldinud, kuid see oli hetkel ainus pähetulnud mõte, mis kindla peale tagab, et laps vajamineva aja minu kõrval on ja sel ajal mingeid sigadusi kuskil üksi kokku ei keera.

Olles natuke toibunud, pidin siiski välja mõtlema ka paar paremat plaani, kuidas mõlema jaoks piisavalt olemas olla — et hundid söönud ja lambad terved oleks… ja seda maru kähku!

Kiirelt otsisin välja kandelina ja sain kinnitust, et kui Kutti oli hästi armas ja tore beebiajal pidevalt kanda, siis nüüd Tirtsuga on see mulle lausa elupäästev abiline! Kuna tüdruk on suur sülesõber, siis linas muutusid pooletunnised unesuigatused korraga kahetunnisteks. Ma sain Kuti jaoks olemas olla — see oli mulle ja talle väga oluline! Terve nädalavahetuse olin tundnud, et mind ei jätkunud talle üldse — ta pidi üksnes isa ja suurema õega oma aega sisustama. Tirts linas võisin aga puslesid laduda, raamatuid vaadata ja pallimere kõrval lõbusa lapse trikkide üle plaksutada. Hiljem soostus Kutt aga ka imetatamise ajal mu kõrval istuma ja saime koos raamatuid lehitseda, et kogu söötmisaeg vaid tahvlis ei mööduks. Mida päev edasi, seda enam hakkas poiss olukorraga harjuma ning nii päevad ja ööd kui ka probleemid potitamisega hakkasid taas normaalsuse poole tagasi liikuma. Tundus, et ometi hakkab kõik selginema.

Umbes kolmandal päeval nendega omaette olles rahunesin ka ise — tekkis teatav vilumus. Kella vaadates juba teadsin, mida oodata, ja korra julgesin esimesel nädalal nad isegi koos õue viia. See oli küll paras katsumus, kuna kahe pisikese riietamine talvisel ajal võttis esimesel korral pea tunni, kuid tagantjärele mõeldes — mida kiiremini need esimesed päevad möödusid ja Härra tulekuks õhtule lähenesid, seda kergem mulle.

Kui lõpuks sain nad kahekesi ka ühel ajal päevaunne, võisin juba juubeldada ja rusikaga uhkelt vastu rinda lüüa — ma saan nendega hakkama küll ning vaikselt suudan asja isegi nautima hakata!

Mina olen Elin (32), Pere ja Kodu ajakirjanik. Hetkel olen dekreetpuhkusel. Mul on kolm last (oh, kui kummaliselt see lause ikka veel kõlab! ) — 11-aastane tütar, nimetagem teda siin Preiliks, pisut alla-kahene poeg Kutt ja äsjasündinud Tirts. Siin blogis jagan oma mõtteid ja juhtumisi, kuidas me Härraga (35) kolme lapse kasvatamise keskel ellu püüame jääda ning mis nutma ja naerma ajab.

Head lugemist ja kaasaelamist!