Elini beebiblogi | Kuidas öelda ilma inimesi solvamata, et me ei oota kingitusi?


Elini beebiblogi | Kuidas öelda ilma inimesi solvamata, et me ei oota kingitusi?
Unsplash

Küsimus, mille ees ma olen viimase nädala seisnud - mida tahta lapsele, kellel on juba siia ilma astumisest peale praktiliselt kõik olemas lihtsalt seetõttu, et ta on kolmas...

Mida soovida kolmandale lapsele katsikukingiks?

Olen püüdnud olla ema, kes ostab lastele vaid vajaminevat, kuid üritades teha sealjuures parimaid võimalikke valikuid. Ma ei armasta igasugu kahtlase väärtusega tilu-lilu, mis hetkeks lapse tähelepanu köidab, kuid pärast kümmet minutit nurka lendab ja millest ükski laps pärast seda enam puudust ei tunne. Hiljem kogu see kraam kuhjub ning keegi ei saa enam aru, mida ja kui palju nurgas olev hunnik või kast sisaldab.

Seega meeldib mulle, kui lastel on mänguasju pigem vähe, kuid kõik eraldiseisvalt on läbimõeldud ning iga ese täidab oma funktsiooni, pakkudes lastele rõõmu vähemalt mitmeks kuuks. Samast põhimõttest lähtun ka riiete valikul — ostan kvaliteetseid brände ja täpselt sellist stiili, mida tean, et pidevalt kasutust leiab. Kapi nurka “igaks juhuks” mingeid koduriideid, või vastupidi, väga eriliseks puhuks kandmiseks mõeldud esemeid, ma ei taha. Tavaliselt on lapsed ammu juba suurusest välja kasvanud, kui see eriline sündmus kätte jõuab, seega ma pigem säästan kapiruumi.

Kui aga lapsi on kolm, siis tahes-tahtmata koguneb kõike ajaga natuke liiga palju. Uue beebi sündides soovivad sellegipoolest kõik sõbrad-tuttavad, vanaemad-vanaisad midagi kinkida-kinkida-kinkida. Korraga olen mitmest suunast ühe raske küsimuse all — mida me Tirtsule kaasa toome? Ja mina ei oska vastata.

Loe veel

Seotud lood:

Kuna Kutt on alles üsna pisike, on tema beebiaja lelud veel kõik alles. Saidki need varutud eelkõige eesmärgiga, et neist oleks rõõmu kahele. Sama lugu on riietega — suurem osa Kuti beebiriideid on üpris sooneutraalsed, neid võiks kanda kaks titat. Suuremad vajaminevad tarvikud — voodi, vanker, kandelinad, turvahäll, lamamistool, voodipesud — olen kas Kuti ajast alles hoidnud, või ostnud Tirtsule juba raseduse ajal. Kõik on justkui olemas. Kastitäis Duplo legosid ja mõned raamatud on lausa Preili ajast õele-vennale alles hoitud. Mähkmehunnikute kokku kuhjamine ei tundu ka kuigi mõistlik mõte. Võiks ju siis külalistele öelda, et ärge tooge midagi, kuid me kõik teame, kuhu see viib — haaratakse ikkagi kaasa midagi, mis meil suure tõenäosusega olemas on, või mis kasutust lihtsalt ei hakkagi leidma. Ka see pole hea lahendus.

Nii olen ma seni paarile sõbrale öelnud, et kuna enamik Tirtsu riideid on Kuti kantud, siis võib tüdrukule tuua selliseid rõivaid, mis natuke roosamad, natuke sitsisatsisemad. Samuti, kuna Kutt on meil ääretult suur loomaarmastaja ja mina sama suur raamatusõber, on poisi riiul täis loomaraamatuid. Nii võib Tirtsule tulevikuks kinkida mõne raamatu, mis pole loomadest — ehk midagi tüdrukuteemalist. Vanavanematele aga olen püüdnud serveerida, et ehk nemad keskenduksid hoopis Kutile — tuua midagi, mida hiljem ka Tirts saaks kasutada, kui järg jälle tema käes.

Samas sõpru-sugulasi on palju ja igaühelt lapsele riideid või titeraamatuid tellida tundub pisut liig… paremat plaani ma aga välja mõelda ei suuda. Kellel on häid ideid? Mida võiks vajada üks kolmas laps?

Mina olen Elin (32), Pere ja Kodu ajakirjanik. Hetkel olen dekreetpuhkusel. Mul on kolm last (oh, kui kummaliselt see lause ikka veel kõlab! ) — 11-aastane tütar, nimetagem teda siin Preiliks, pisut alla-kahene poeg Kutt ja äsjasündinud Tirts. Siin blogis jagan oma mõtteid ja juhtumisi, kuidas me Härraga (35) kolme lapse kasvatamise keskel ellu püüame jääda ning mis nutma ja naerma ajab.

Head lugemist ja kaasaelamist!