Elini beebiblogi | Rööprähklemise tippklass ehk õhtusöök kolme lapse ema moodi


Praekartul
PraekartulFoto: Argo Ingver

Õhtusöögilaud on üks väheseid kordi, kui terve pere omal jalal liikuvad liikmed saavad koos olla. Olen palju aastaid sellest hetkest väga lugu pidanud — kui ülejäänud päeva võin vajadusel sedasi mööda saata, et ampsan juhuslikult ja jooksu pealt midagi ning igaüks toimetab omasoodu, siis õhtusöök peab olema ajal, mil kogu pere on kodus ning sööme koos. Naudime ja saame rääkida. Vaadata teineteisele otsa. Vähemalt on selline olnud siiani meie pere praktika. Nüüd juba mõned kuud näeb asi aga õige pisut teistsugune välja. Näiteks selline:

Valmistan õhtusööki. Kutt ripub jala küljes ja nõuab midagi. Tuvastan, et tahab vett. Jätan toidu pliidile, lähen talle vett andma. Ulatan lapsele klaasi, naasen pliidi juurde. Tavaliselt pole õhtusöök selle ajaga veel kannatada saanud. Siis avastan järelejäänud vee enda talla alt. Noomin veidi Kutti, et poolik veeklaas pannakse lauale, mitte ei kallata põrandale. Puhastan põranda. Kutt hädaldab, et särk on seljas märg. Okei, keeran pliidi jahedamaks, lähen lapsele uut särki otsima. Vahetame ära. Lähen tagasi pliidi juurde. Vaevalt jõuan selle üles keerata, kui põrandal tegutsenud Tirts laseb häälepaelad valla. Kuidas Kutt saab tähelepanu, aga tema mitte? Seon ta linasse ja kokkan edasi. Natukese aja pärast on Kutt jälle püksisääre küljes — emme, tule mängima! Oeh, saaks see toit juba tehtud!

Seotud lood:

Õhtusöök on valmis. Härra saabub koju, Preili veel mitte. Kutt on täpselt parasjagu näljane ja Tirts magavana kärusse tõstetud — kõik on peaaegu ideaalne. Ometi palun Härral veel mitte toimingutega alustada — ootame ka Preili trennist, et võiksime kõik koos süüa. Veerand tundi ja ta saabubki. Lõpuks ometi saan Kuti söögitooli tõsta, Tirts magab veel. Tõstan esmalt Kutile toidu ja annan selle talle ette. Edasi võtavad endale söögi Preili ja Härra. Viimasena mina, sest seni sätin ma Kutti sööma — et põll oleks ees, kahvel käes, toit natuke jahtunud. Küsin Kutilt, kas ta soovib, et issi aitaks teda söömisel, kuid ta vastab kategooriliselt, et tahab kindlasti seda ISE teha. Okei. Jätan ta sinna ja saan lõpuks ka endale portsu tõstetud, lähen laua äärde — kõik istuvad. Korraks on tunne, et nüüd ongi see hetk. Vaatan perele otsa, naeratan — kõik hakkavad pihta, ma tõstan kahvli ja noa laualt…

Loe veel

“Äääää” kostub järsku mu kõrva. See on Kutt, kes nõuab vett. Jälle unustasin. Tõusen püsti, võtan tassi ja annan selle talle veega. Ta joob. Ma tõstan uuesti kahvli ja noa, kui kostub kolks — tass, mida ta püüdis ebaõnnestunult lauale upitada, lendas põrandale. Ma panen noa ja kahvli käest, koristan vee ja alustan uuesti. “Äääää” nõuab Kutt, et ta käe puhastaksin, kuna ta pistis selle toidu sisse. Kolm korda järjest. Puhastan. Siis otsustab ta, et ikkagi soovib söömisel abi, kuigi oli seda enne kindlasti ise tahtnud teha. Aitan tal toidu kahvli otsa, et ta saaks selle ise suhu pista. Kahe ampsu vahel saan hetkeks ka ise õhtusööki maitsta. Vahepeal pean Kutile loengut, et ta ei saa leiba enne, kui muu toit on söödud. Härra ja Preili jututeemad on minu kõrvadest täiesti mööda läinud. Kuti suutäite vahel saan juba umbes kolm ampsu süüa, kui poisil saab isu täis ja ta hakkab toitu laiali loopima. Ma tõstan ta söögitoolist välja, pesen puhtaks, panen põrandale ja saadan mängima. Lõpuks saan ka ise sööma hakata! “Äääää” kostub rõdult vankrist. Tirtsule aitas, magatud küll. Härra ja Preili lõpetavad söömise ja tõusevad lauast. Mina olen endiselt kolme ampsu peal. Ohkan ja võtan Tirtsu rinna otsa. Toidan ta ära ja lähen uuesti lauda. “Võib-olla homme läheb paremini,” mõtlen, ja jätkan õhtusööki üksinda.