Emad, kes annavad lapsele piimasegu, on läbikukkunud?!

See aeg, kui beebi täiesti kõrist röögib, midagi rinnast kätte ei saa, aga üritab, on küll närvesööv. Saan nende emade murest aru, kellel on imetamisega probleeme, see on ikka nii stressitekitav, et on kohe. 

Seoses Oskari gaasivaludega ei ole ta vahel hästi söönud või rinda võtnud, ma juba hakkasin arvama, et ok, nüüd on jama, laps keeldubki rinnast. Ta ei keeldu ka nagu, tahab, aga ei saa seda võtet kätte või ei haaku noh, ma ei tea, kuidas seda nimetada.

Peamine teema ongi lapse juures ju söömine, see võib laastav olla, kui igapäevaselt jamatakse niimoodi ja valgust tunneli lõpus justkui polegi. Ema süda, mis võib ebaratsionaalne olla, ütleb kohe, et ta sureb ju nälga, õigemini minul lõi sellise ebaloogilise alarmi tööle. Sellest ma muide aru ei saa, et emadel on see hetk, kui nad otsustavad pulbritoidu kasuks, süümepiinad. Ega ühiskond vist kaasa ka ei aita. Jah, ärgu andku alla, imetamisnõustajaga võiks KOHE kontakti võtta, kui on ikka mure, aga kuskil on piir!

See, et ärgu andku alla, ei tähenda, et kuni lapse nälgimise piirini tuleb muudkui jantida. Või kui nõustaja/ämmaemand/kes iganes, muudkui surub, et vot pead ja pead imetama – laps kaotab juba kaalu ja teised aina õiendavad, et võta end kokku. No, k*rat, ma lähen nii närvi nende lugude peale, kui kuskilt kuulen!

Alles kuulsin, et imetamisnõustaja juures käinud ema oli nii mures, suruti imetamist peale kui ainuvarianti ning tulemuseks oli lapse alakaal ja pidid sondiga mõnda aega söötma hakkama. See on uskumatu, kuhu võib see viia! Iga ema esimene mõte on see, et laps elus hoida ja süüa anda, muidugi ta tahaks imetada, kui ta saaks! See, et teda stressi ajada, võtku end muudkui kokku, andku süüa, ei aita kellelegi kaasa. Ema on VÄGAGI motiveeritud last aitama, aga teada on, et ka stress ja pinge pärsivad piima teket ning väljutamist.

Ma ei mõista seda mõtet, et ema, kes annab lapsele piimapulbrit, oleks justkui läbikukkunud. Õnneks pole pidanud ka seda tundma. Ju seal hormoonidega mingi seos on, et see tuleb või on see, et kõik on sajatanud, võta kokku ja sul on tunne, et sa ei suutnud end kokku võtta, nagu see oleks midagi imelihtsat.

Igatahes, minu silmis see on just väga hea ema, kes annab lapsele süüa, mitte ei tao rusikas rinnale, et pean ISE andma, maksku, mis maksab. Põhjusega on piimapulber juba väga ammu leiutatud, ju siis on probleem tõsine ja levinud. Mitte mingi erand, et vot vähesed saamatud emad ei saa hakkama ja sina oled üks neist, häbi sul olgu!

Et noh, rinnapiim, rinnapiimaasendaja, mis iganes! Terve ja rõõmus laps on eesmärk! Nii, et jõudu, emad, kellel see mure on, ja teadke, et mina vähemalt kedagi hukka ei mõista, äkki lohutab mõnda lugejat.

Loe ägedat pereblogi ka filtrita.wordpress.com