Naised on meestega võrreldes teistsugused ja väärtustavad teistsuguseid asju, nagu rahu ja lapsed ja see, et keegi kodus sporti vaadata ei saaks. Praegu on meil kahe esimesega keerulised lood. Spordi mittevaatamisega on tal praegu kõik kontrolli all, sest midagi ei toimu enne homset. Rahu ja lastega seevastu on hullumeelsed ajad. Nimelt on kaksikud ära õppinud istumise ja ennast igast asjade najale püsti ajamise. See tähendab seda, et nad on kogu aeg asendites, kus piisab ühest valest liigutusest ja nad on "nätaki" peaga vastu parketti. Ja nad teevad neid liigutusi iga natukese aja tagant ja kogu elamine täitub nutuga, mis elimineerib ka selle rahu võimaluse. Lisades siia homme algav spordivõistlus ja ma tean ette, et kui korvpall peaks lisaajale minema, siis on keegi peaga põranda tugevust katsetamas ning ma võin mängust vaid und näha.

Teine probleem kaksikute püsti ajamisega on see, et nüüd nad ei upita end mitte ainult igast asjade najale, vaid nad püüavad upitada end üle igast asjade. Siia alla käivad ka võrevoodid, mille põhja me oleme senini kõrgemal hoidnud, et see oleks suure voodiga umbes ühel tasapinnal. Peale seda, kui Vennas mitu hommikut järjest ärgates üle ääre parketile peakat on üritanud hüpata, otsustasime, et on aeg vist võrevoodite konstruktsiooni muuta ja põhi allapoole lasta.

Probleemidele on vastukaaluks ka positiivne noot, sest lapsed on enda uue oskuse üle nii uhked ja rõõmsad. Ilmselgelt oli neil villand, et nad saavad mängida ainult nende asjadega, mis põrandal on, sest nüüd saavad nad end upitada ka nende suurte kastide najale, mis on vanavanemate toodud leludest pungil.

Ka Noorsand on kaksikute uuest oskusest sillas ja veelgi enam- ta käib ning treenib neid aina tugevamaks. Nii, kui ta näeb, et üks kaksikutest on end istukile ajanud, jookseb ta rõõmsalt kilgates tema juurde, et teda vaikselt särgist kiskuma hakata, et titt oma tasakaalu kaotaks. Tavaliselt tal see õnnestub ja emb-kumb kaksik vajub põrandale pikali. Kuid mida aeg edasi, seda kindlamalt neil küljelihased töös on ja Noorsand peab aina enam pingutama, et neid tagasi pikali saada.

Ka siis, kui kaksikud üritavad end enda lamamistooli vinnata, jookseb Noorsand ülirõõmsalt toolini, kargab üle nende peade sinna istuma ning vaatab üllatunud näoga mulle või Esileedile otsa, et mis te pragate, mul oli nagunii plaanis siia istuma tulla ning see, et Piiga ennast samal ajal sinna peale vinnamas oli, on puhas kokkusattumus.

Igal juhul ma juba tean, mida mina olümpiamängude ajal teen - vahetan mähkmeid ja ma olen veendunud, et Esileedil on varrukas mingi nipp, kuidas leida endale tegevus just selleks hetkeks, kui mähkmevahetuseks läheb, et ta ise minna ei saaks ja teine pool sellest nipist garanteerib, et mähe vajab vahetamist täpselt siis, kui teleris kõige põnevam moment on. Näiteks hetk enne Kanteri kuuendat heidet, millest tema puhul tavapäraselt sõltub, kas ta pääseb lõppvõistlusele või mitte. Aga mis mul sellest, ma pean peaga põrandat kündnud kaksikut lohutama, või mõnda mähet vahetama. Muide, meie igapäevast tegevust kajastan ma igapäevaselt ka meie Facebooki lehel A Mida Henry Teeb. Oled ka sinna oodatud!