Isa blogi: just see on lapsevanemaks olemise juures kõige raskem
Mõni päev tagasi käisime me Noorsandiga mänguväljakul aega veetmas nagu me seda iga päev teha püüame. Ma ei tea, kas me käime valel ajal, või selliste ilmadega ei käigi lapsed eriti õues. Või on tõesti kõik lapsed lasteaias. Igal juhul oli eile mänguväljakul peale meie veel üks vanem lapsega, mis on üks laps rohkem, kui tavapäraselt, aga kuna vanusevahe oli neil Noorsandiga piisavalt suur, siis peale viisakuste vahetamist (loe: üksteise kaasavõetud autode uurimist) mindi viisakalt laiali.
Noorsand on väga sotsiaalne laps. Ja väga kontaktne laps, mis tähendab seda, et kuna ta ei oska veel ennast täpselt nii väljendada nagu ta tahaks, siis ta sooviks enda heakskiitu väljendada füüsiliselt, seda kas kallistades, musitades, või lihtsalt õlale patsutades. Kuid enamike laste jaoks ei ole selline käitumine armas, vaid hirmutav ning ei ole harv vaatepilt, kui Noorsand lükatakse eemale ja jäetakse eemale seisma. Nii ka eile, kui Noorsand vastleitud sõbrale autot pakkudes teda kallistada tahtis.
Eks ta natuke norutab, kuid peagi märkab ta mõnd lompi, mille sees tal veel tatsamata on ja see väikene eemaletõuge ununeb peagi. Kuid kahjuks minu tähelepanu hajutamiseks läheb vaja rohkem, kui lompi ja lasta Noorsandil enda tagasilöökidega ise toime tulla, on raskeim osa vanemaks olemisest.
Need on need elu õppetunnid, kus ma ei tohiks sekkuda ja pean laskma lastel õppida. Küll aga saan ma seda enda jaoks korvata muul moel, kus ma saan oma lapsi kaitsta. Kuna mänguväljakul ei olnud teisi lapsi, siis Noorsand ei viitsi tavaliselt üksi mängida ka. Nii ka eile ja otsustasime minna mänguväljaku kõrvale bobcate vaatama minna, mis olid ametis lehtede koristamisega. Õigemini Noorsand otsustas, mina lonkisin niisama kaasa. Noorsandil on mingi tõsine koppade periood ja kui ta näeb, kas kastiautot, koppa, sahka, ekskavaatorit või muud töömasinat, siis ma kuulen veel tunde, et kusagil oli kopp.
Lehti koristati sõidutee ääres ja kuna mul sel päeval Noorsandil rihma kaelas ei olnud, siis tuli mul olla eriti ettevaatlik, kuna ta on viimase paari nädala jooksul aru saanud, et jalgadega saab rohkemgi teha, kui neid kingadesse panna — nimelt joosta. Hoidsingi tal silma peal nagu kull ja ei läinud tast meetritki eemale, kui ühel hetkel helises telefon ja selle sekundi paari jooksul, mis ma jope sisetaskust telefoni otsisin, oli Noorsand jooksnud sõiduteele keset teed, komistas ja seal ta lebas.
Ma ei ole eriti suurte kogemustega isa, kuid miski minus ütles, et see ei ole üks neist olukordadest, kus ma peaksin tahaplaanile jääma ja mõtlema, et las vedeleb seal, küll elu õpetab. Jooksin ummisjalu talle järele ja nii kui ma ta enda kätele vahele haarasin… ei juhtunud midagi. Alles veerand tundi hiljem sõitis samast kohast mööda üks motoroller. Ok see polnud just eriti tiheda liiklusega tänav, kuid oleks võinud olla ja piisas väikesest kõrvale vaatamisest, kui Noorsand enda spurdi ette võttis. Ta oleks justkui teadnud, et see on tema hetk. Ehk siis telefon on minu lomp.
Minu asi on siis kaitsta enda peret olukordades, kus moraali lugemine enam ei aita. Sellised õppetunnid on mulle vajalikud, et ma oskaksin käituda neis situatsioonides. Kuid siiski ma ei peaks neist õppima, vaid suutma ennetada. Nüüd ma saan aru, miks sõjavägi ja politsei õppuseid teevad. Ma ei kujutaks ette, kui see päev oleks teisiti lõppenud ja ma oleksin pidanud kodus Esileedile ütlema, et kuule, Noorsand jäi rolleri alla, aga ma olen nüüd targem ja enam sõidutee ääres telefoni ei näpi. Vaevalt, et Esileedi oleks mind väärt õppetunni eest kiitnud.
Ehk siis mõte, mis minu peas oli, on see, et ma ei ole see isa, kes läheb kooli teise lapsega pahandama, kuna ta ütles minu lapsele halvasti (selliseid on), vaid ma räägin Noorsandile juba väikesest peale, et elu on täis tagasilööke ja need ongi need olukorrad, kui inimene saab tugevamaks.
Kui ta ühel hetkel aru saab, mis ma räägin, siis ma julgustangi teda alati iga tagasilöögi puhul naeratama ja korraks muskleid pingutama, sest just hetk tagasi sai ta midagi juurde. Kas see ka reaalses elus nii töötab? Tõenäoliselt mitte nii perfektselt, aga ta võib ka alati teada, et ma olen tal olemas, kui ta vajab. Elul võiks üldse üks edasi-tagasi kerimise nupp olla, et näha, et kas mingi õpetus läks õigesti, või on see tühi vaev.
Eelmises postituses kirjutasin, et meil on kaksikute tulekuga Esileediga pinged tekkinud ja ma sain nii suurel hulgal toetavaid kirju ning ma olen väga tänulik teie heade sõnade ja kaasa mõtlemise eest! Ma tahtsin öelda, et pinged olid olemas juba enne kaksikute tulekut, lihtsalt meil oli aega, et neist rääkida. Pinged on sellepärast, et me oleme kaks erinevat inimest ja me ei ole tihti asjades ühel meelel. Kuid meil on kõik korras. Esileedi sai aru, et ta eksis ja me saame oma eluga edasi minna. Kuna Esileedil oma blogi ei ole, siis ma saan nii kirjutada. Ok nali, kõik abielumehed teavad, et naised ei eksi.
Mulle on tulnud ka kirju, et neile meeldib minu huumor ja see, et ma enda elust nii ausalt kirjutan. Kui teile meeldib see, mis ma kirjutan, siis teile meeldivad kindlasti ka kommentaarid, mis meie Facebooki lehele tekivad, mille sisu on tihti peale naljakam ja siiram, kui see, mis mina kirjutan. Tihti saan kirjutamiseks inspiratsiooni just postitatud kommentaaridest.
Seega, oled oodatud ka meie Facebooki lehele, kus on näiteks pilt Noorsandist kaks aastat tagasi. Ta on nii muutunud.
