Isa blogi: kust minu laps põselohu sai, kui mul ja Esileedil seda ei ole?!
Ja jumal tänatud, meie laps oli terve ning kirsina tordil, ka armsa näoga. Peagi on Noorsand üheteistkuune ja ta hakkab aina enam enda nägu minema. See armas beebinägu hakkab aina rohkem muutuma ja tekivad sellised omanäolised ja natukene teravamad näojooned.
Ümara beebinäoga leidsin ma mitu sarnasust endaga, millele ma kohe alguses tähelepanu juhtisin ja kiitsin, et kui väga ta minusse on. Kuid nüüd, kui beebinäo asemele hakkab tekkima väikese poisi nägu, kaovad needki vähesed sarnasused, mis ma endaga leidsin. Pean vist ikka omaks võtma, et paksud põsed ja topeltlõug ei ole sarnasused, vaid paksude inimeste tunnus.
Samas ei kao kusagile sarnasused Esileediga — tema silmad, tema… Praegu ei meenugi muud, mille poolest ta Esileedi moodi on. Nii nagu Esileedilgi, on ka Noorsandil väiksemapoolsed silmad. Tegelikult pole vist õige öelda, et nad on väikesed, kuid nad lähevad imetillukesteks, kui ta vaatab päikese poole või naerab. Mina kissitan hoopis teistmoodi. Tänasele postitusele lisangi pildi, kus Noorsand istub päikese käes. Kui Esileedi ei istuks Noorsandi varjus, oleks ta täpselt sama avatud silmadega. Naerdes lähevad nende silmad veel väiksemaks.
Ma ikka ilgun siin aegajalt Esileedi kallal, et temast ei saaks väga head snaiprit, kui ta katusel enda sihtmärki ootab. Sest kui sihtmärk peaks välja tulema samal ajal, kui talle mingi vana nali meenub, siis on missioon nurjunud, kuna naerdes ta silmad põhimõtteliselt sulguvad.
Kui ma vaatan enda beebipilte, siis ma olen üllatunud, kuidas need kaks tumedat taldrikut mu näkku ära mahtusid. Minust oleks erinevalt Esileedist saanud väga hea luuraja, sest ma usun, et need tohutud silmad katsid 360 nägemiskraadi vaevata ära. Siiamaani imestan, kuidas ma lapsena, silmad lahti, rattaga sõita sain.
Noorsandi välimuse juures valmistab mulle siiski muret asjaolu, et tal on põselohk. Küll ainult üks lohk, kuid seda on ühe lohu võrra rohkem, kui minul ja Esileedil kokku. Kusagilt olen ma kuulnud või lugenud, et põselohud pidid olema päritavad, aga ei minu ega Esileedi lähedases suguvõsas pole ühtegi põselohuga inimest. Loomulikult esileedi mu muret ei mõista ja naerab alati, kui ma laualambi talle näkku keeran, kahe käega lauale toetan ja karmil toonil vastuseid nõuan. Olenevalt, mis perioodil kuus ma seda küsin, on see kas naljakas või solvav.
Lisaks on muutunud välimus ka lisandunud hammaste tõttu. Tal on kaks hammast all ja kaks ülevalt tulemas. Need ülemised hambad on pakkunud meile nii mõnegi unetu öö, sest Noorsand tahab veenduda, et kõik ta hammaste tulekuga kursis oleksid. Kui enne oli ta hambutu naeratus selline süütuke, siis kui ta nüüd oma kahte alumist hammast välgutab, siis see pole enam süütu naeratus, vaid mul on alati tunne, et ta plaanib mingit koerustükki. See on osaliselt tekkinud ka seetõttu, et ta naeratab alati, kui keegi talle range häälega „Ei!” ütleb. Ja „Ei!” öeldakse talle tavaliselt siis, kui ta millegagi hakkama on saanud.
Ehk siis meie pisike beebi on muutumas ja ühelt poolt on selle üle väga hea meel, et ma olen suutnud teda pea terve aasta elusa ja tervena hoida (uus rekord!), kuid samas on kahju, et varsti ei ole tal meid enam igaks asjaks vaja. Tekivad uued huvid, uued sõbrad ja muud nuhtlused. Kui tal on energiat nii palju nagu mul pisikesena oli, siis ta kaob toast hommikul enne kukke ja jääb ootama, kuni ka teised sõbrad üles ärkavad ja õue mängima tulevad ning naaseb alles siis, kui VÄGA vaja- põlved verised ja vajavad plaastrit ning peale puhumist, või kui tüütud vanemad sunnivad mängimise pooleli jätma ning tuppa sööma tulema. Aga, noh, sinna läheb veel mõni aasta aega.
Henry teine blogi asub aadressil http://amidahenryteeb.eu
