Isa blogi: ma ei julge silmi lahti teha, sest ma kardan, et see ei ole uni

Täna läks jälle hilise kellani välja. Loodetavasti magab täna Noorsand pikalt, et ma saaksin mõne lisa uneminuti juurde. Ükskord ta ju magas kauem. Äkki homme hommikul ka. Kui ma peaksin nimetama kaks asja, mida ma maailmas väga armastan, siis need oleks jäätis ja uni. Vaevalt Noorsand mind hommikul jäätis näpus tervitab, kuid ta võiks siiski mulle kinkida natukenegi lisa und.

Teen ühe silma lahti ja vaatan kella, kell on 7.40 ja tuba on nii vaikne. Kui ta oleks ärkamas, siis ta vähkreks ja teeks hääli, kuid kell on juba 7.40 ning tuba on täiesti vaikne. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas ma õndsasse unne vajun.

Järsku käib mus võpatus läbi, sest ma kuulsin Noorsandi häält. Vaatan kella, 7.42. Kuidas see võimalik on? Kaks minutit tagasi ta nohises ja magas sügavalt. Äkki ta häälitseb läbi une?

„Issiiii!“. See nüüd küll läbi une ei tulnud. Laman liikumatult ja loodan, et äkki ta pani tähele ka midagi nendest loomasaadetest, mis me oleme telekast vaadanud, kus osade kiskjatega tuleb surnut mängida, et nad huvi kaotaks. Olen hästi vaikselt ja vaevu hingan ja mängin surnut ning loodan jätkuvalt, et äkki ma näen lihtsalt unes, et Noorsand ärkvel on.

Ma ei julge silmi lahti teha, sest ma kardan, et see ei ole uni, vaid ta on päriselt ärkvel. Ma tean, et nii kui ma silmad lahti teen, siis ma heldin ja võtan ta enda voodisse ja siis on mu unega kööga.

Laman hinge kinni hoides liikumatult voodis, kui järsku tunnen, et keegi hingab mu näole väga lähedal. Tunnen tema hingeõhku, mis mu kulme sasib ja teen silmad hästi vaikselt lahti, et näha, et Noorsand on mu näost kahe sentimeetri kaugusel ja vaatab mulle ootusärevalt otsa nagu koer, kes on palli toonud ja nüüd ootab, et sa selle eemale viskaksid.

Surun enda näo sügavale patja, ohkan sügavalt ja tean, et tänaseks on siis magamisega kõik. Ma ei jõua ennast kunagi ära kiruda, et ma seda õhtust magamaminekut alati nii kaugele edasi lükkan, aga see õhtune aeg on aeg minule. See on aeg, mil ma saan olla üksi, ilma, et keegi mul on konstantselt pükse üritab jalast kiskuda, et tähelepanu saada. Sest Esileedi magab. Ja Noorsand ka.

Lepin saatusega ja võtan õrnalt Noorsandi kaissu ja silitan ta pead lootuses, et äkki ta ikka kustub selles õndsas olemises ja me saame mõne minuti veel magada. Ta tuleb küll kaissu, kuid viimane asi, mis ta teha tahab, on magada. Selle asemel veedab ta selle aja mingeid häälikuid korrutades, enda sõrmi uurides ja jalaga vastu mind togides.

Tõusen vastumeelselt voodist ning suundun allkorrusele hommikusööki valmistama, kui järsku tabab mind suurepärane mõte- aga kui annaks Noorsandile natuke hiljem süüa ja hoopis magaks natuke enne! Sellel hetkel tundub see parim idee maailmas. Panen Noorsandi pallimerre ja hiilin tagasi magamistuppa ja vajun jahedate linade vahele. Ma võiksingi siia jääda.

Tajun, kuidas ma triivin kusagile eemale, kui järsku on tunne justkui lagi on selga kukkunud. Õnneks on lagi ikka laes, küll aga on Noorsand tagasi magamistoas ning hüppas põlvedega mu alaseljale. Kannatan valu ära ja kannatan ära ka selle, et Noorsand mind enda hobuseks peab ja ennast üles alla hüpitab.

Tunnen, kuidas tema seljas hüplemine on aina rütmikam ja on veidralt rahustav. Vaikselt suudan taas unne suikuda, kui tunnen, kuidas keegi haarab mind kõrvast ja naerab laginal.

Vaatan selja taha ja see on Esileedi sõjaprintsess Xena riietes. Saan kurjaks, et Esileedi nii lollitab. Kuid see naer ei ole üldse Esileedi häälega ja miks ma järsku pikutan Raekoja platsil? Esileedi riietuse kohta mul küsimusi ei ole, sest mulle sobiks kenasti, kui ta selliste rõivastega ringi käiks.

Saan aru, et midagi on valesti. Saan aru, et see oli uni. Kuid ometi on kõrval valus ja keegi naerab laginal. Noorsand! Kallutan Noorsandi enda seljalt voodisse ning nohisedes vean ma ta hommikusi protseduure tegema, sest mul pole lootustki siin enam und saada.

Meie aasta ja seitsmekuune Noorsand ei ole suurem asi magaja, küll on aga ta suurepärane ärkaja ja ärataja, sest kui tema on ärkvel, siis peavad kõik teised ka olema. Ärgates ei ole tal midagi teha ja ta soovib seda mitte midagi teha koos teistega. Kuna Noorsand pole väga hea magaja ja äratab igal ööl paaril korral ikka Esileedi üles, siis hommikune ärkamine ja hommikused tegevused on eelkõige minu rida ning me laseme Esileedil ärgata omas tempos.

Kuid siiski iga mingi aja tagant, teeb Esileedi mulle üllatuse ja võtab Noorsandi kaasa ning laseb mul tunnikese kauem magada. Laupäeval on meie kuues abieluaastapäev ja parim kingitus, mis ta mulle teha saab, on lasta mul natuke sisse magada. Kuid usun, et see oleks ka tema unistuste kingitus ja ma kingin selle talle hea meelega.Õnneks tulevad kahe kuu pärast sündivatest kaksikutest suurepärased magajad, kes õhtul kaheksast hommiku üheksani järjest magavad. Selline on vähemasti minu plaan nendega.

Mis oleks see pisike asi sinu päevas, mis su päeva kohe kordi ilusamaks teeks? On see laual ootav hommikusöök? Kompliment möödujalt? Meile lapsehoidjaks tulemine? Ära ole kade ja jaga seda näiteks meie blogi Facebooki lehel või siinsamas kommentaarina.