Isa blogi: ma olen talle maksnud ja tal oli jultumust see raha vastu võtta


Isa blogi: ma olen talle maksnud ja tal oli jultumust see raha vastu võtta
Foto: Erakogu

Mul ei ole midagi selle vastu, kui Esileedi ära käib ja mind lastega mingiks ajaks üksi jätab. Noorsand on üpriski iseseisev ja tuleb omaette toimetamisega päris kenasti toime. Mitte küll kogu aeg. Vahel ta transfomeerub taas beebiks, kui võtab Piiga suust luti, paneb selle endale suhu ja poeb beebide kookonisse, milles nad päeval lõunaund magavad.

See on see hetk, kus Noorsand annab justkui enda tegudega märku, et kas ta tõesti peab beebiks muutuma, et samal hulgal tähelepanu saada? Ta saab tähelepanu, kuid loomulikult ei ole see võrreldev sellega, mida kaksikud saavad, kuna nemad on veel vägagi lootusetult kohmakad ja vajavad pidevat järelvalvet.

Minu ülesanne ongi siis neil hetkedel, kui Esileedit pole, hoida kaksikud ja Noorsand elusana ning siiani on kõik läinud nii, et kõik kolm on elus ja terved. Kui paar nädalat tagasi oleks ma Esileedile ukse peal hüüdnud, et ära kiirusta, siis nüüd on see 180 kraadi muutunud ja ma hurjutan takka, et tehku kiiresti. Ma ei ole muutunud kurjemaks ega suuremaks käpardiks, vaid kaksikutel on hakanud pihta üks kole tüütu iga ja antud ajahetkel tundub mulle nende kasvatamine vähemalt viie inimese tööna.

Probleem on selles, et kaksikud on hakanud aru saama, mis on igavus ja on aru saanud ka sellest, et see neile ei meeldi.

Vennas ja Piiga võivad olla rahulikult oma mati peal, kuid seni, kuni mind või Esileedit kohe vahetus läheduses ei ole, annavad nad sellest oma pideva kõrvulukustava kisaga märku.Nad mõistavad nüüd ümbritsevat, nad teavad, mida nad tahavad, kuid nad ei tea, kuidas seda saada, kuna nad ei oska veel roomata.

Seotud lood:

Kui varem võis lapsehoidmine mul välja näha nii, et tõstsin kaksikud mängumatile uudistama, veendsin, et Noorsand ei ürita Vennasele jalgrattaga vastu pead visata ja võisin rahulikult samal ajal diivanil raamatut lugedes (loe: telefonis surfates) aega maha võtta. Siis praegu pean ma kaksikutega pidevalt ninapidi juures olema, sest vastasel korral on hädakisa lahti.

Loe veel

Kõige hullem on see, et nad ei tee ju tegelikult seal matil suurt midagi. Nad lihtsalt on. Vahel haarvad mõne asja, milleni nad ulatuvad, kuid ülejäänud aja nad lihtsalt on seal matil, vaatavad sulle silma ja lihtsalt vedelevad. Ilmselgelt peab neil igav olema, sest mul on seal tohutu igav ning ma näen vaeva, kuidas Esileediga manipuleerida, et seal maas istuks tema, mitte mina. Alati see ei õnnestu, kuid mu oskus teha haledat nägu ning välja mõelda põhjusi, miks ma seda ise teha ei saa, on meistriklassist. Küll on need hakanud korduma ja Esileedi on mul jälil.

See, nendega maas istumine, on minu jaoks talumatult igav - ma lihtsalt istun nende juures maas ja ma tunnen, kuidas ma seest vaikselt suren. Nii, kui ma tõusen korraks püsti, et mitte tunda end kivikujuna, pistavad nad kahekesi võidu kisama. Jooksujalu teen vajalikud toimetused, miks püsti sai tõustud ja vajun kiiresti oma tavapärasesse poosi ja lihtsalt igavlen koos nendega. Ma püüan seda olemist seal neil kuidagi huvitavamaks muuta ulatades neile mänguasju, võttes neid kordamööda sülle, kuid ainus, mida nad teha tahavad, on midagi närida ja kindlasti peab üks täiskasvanutest julgustuseks paari sentimeetri kaugusel olema.

Kõrvaltvaatajale tundub, et ei ole ju see lastega kodus olemine midagi keerulist, kuna nad toimetavad kenasti omaette. Kuid nad teevad seda ainult seni, kuni keegi juures on. Eemaltvaataja ei saa aru, et just selline lastega ajaveetmine võtab kogu aja ja tegelikult ei olegi võimalust suurt midagi muud teha. Tegutseda saab hetkedel, kui lapsed magavad, kuid isegi magades ärkavad nad paarikümne minuti tagant üles ja nõuavad kedagi enda kõrvale, kes nad uuesti magama kussutaks ning selline pidev tähelepanu nõudmine on väga väsitav. Noorsandiga seda nii teravalt ei tajunud, kuid kaksikuid kasvatades on justkui enese pidev proovilepanek - kõike tuleb teha kaks korda.

Mul on peas miskipärast illusioon, et kui nad roomama hakkavad, läheb meie elu lihtsamaks. Esimesed pingutused roomamiseks on kaksikud ja eelkõige Vennas, juba teinud. Oleme ta ümbrusesse matile pannud mitmeid mänguasju, et tal oleks motivatsiooni end liigutada. Surubki siis kõhuli olles käed vastu maad, ajab selja sirgetel kätel sirgu ja lükkab end edasi.

Kuid Vennase suureks pahameeleks ei liigu ta ette-, vaid tahapoole, mis ajab ta endast välja ja annab hea põhjuse, miks isale kõrva karjuda. Mõistan siinkohal kaksiku frustratsiooni - sa näed ja tead, mida sa tahad, teed ka vajaminevaid pingutusi selleks, kuid liigud hoopis vastupidises suunas.

See kirjeldab minu tavapärast dieeti, sest ma tean, et ma tahan kaalust alla võtta, pingutan, et mitte patustada ja kõmaki, paari kuuga viis kilo juures.

Ma siiralt loodan, et see aeg, kus kaksikud veedavad suurema osa enda ärkveloleku ajast kaeveldes, sest ei saada midagi kätte ja kõik on käeulatusest väljas, et see ei kesta ilmatuma pikalt ning ainus viis hoida nad vaikse ja rõõmsana, on pidevalt ninapidi juures olemine. Mul ei ole midagi lastega aja veetmise vastu, kui me saame seda teha minu tingimustel - et me teeme midagi huvitavamat, kui nende pakkutav mitte midagi. Ma olen väga püsimatu ja minu jaoks on ühe koha peal istumine ja laste valvamine nii ebamugav tegevus, et ma oleksin nõus Esileedile maksma, et seda mitte teha. Ma olen talle maksnud. Tal oli jultumust see raha vastu võtta.

Kuid nädalavahetusel said kaksikud pool aastat vanaks ja vaadates vanu pilte, siis on see igapeävane kasvamine tõesti märkamatult möödumas, sest alles nad tulid ja nüüd teavad nad peensusteni, kuidas issi endast välja ajada. Me jagame pilte ja videoklippe igapäeva toimetustest ka meie Facebooki lehel a Mida Henry Teeb.