Isa blogi: ma pean ennast kannatlikuks inimeseks, kuid seda teatud piirini

 (7)
Isa blogi: ma pean ennast kannatlikuks inimeseks, kuid seda teatud piirini
Foto: Erakogu

Kuna Esileedi oma õega on võtnud kaksikute kantseldamise suuresti enda peale ja neil tuleb see nii loomulikult välja, siis on mulle saanud osaks olla Noorsandi järelvaataja. See ei tähenda, et ma kaksikutest ka väga eraldatud oleksin. Seda mitte. Ma ikka noogutan iga päev viisakalt nende suunas ja kergitan kaabut, kui ma neist möödun.

Eile otsustas Noorsand minu piiri kompida. See, et ta seda nii pikalt teha viitsis ja lõpuks nö võitis, näitab ju seda, et tema on siis veel kannatlikum inimene, kui mina!

Noorsandi puhul on üks minu paljudest kohustustest ka tema magamapanek. Ma küll lootsin, et kuna ta ei ole enam beebi, siis saab temaga magamine olema palju lihtsam kui beebidega, mida ta kindlasti ka ongi. Olin siin alles hiljuti beebide öövalves ja hommikul oli terve keha valus, selg vajus paigast ja tuju kehv. Mul on täiesti uuel tasemel austus nii Esileedi, tema õe, kui ka kõikide väikeste beebide kantseldajate suhtes. Rääkimata sellest, kui neid on kaks. Teie oletegi minu kangelased! Kuid ka Noorsand näeb vaeva, et mulle öösiti paaritunniseid ärkvelolekuid korraldada ja ise õhtuti võimalikult kaua uinuda.

Seotud lood:

Vahel läheb see lihtsalt, annan talle oma käe, mida ta õrnalt enda nina ja põsega paitab, laulan talle paar unelaulu ja korras. Kuid eile, peale seitsmekümne kuuendat laulu, sain aru, et täna nii lihtsalt see ei lähe. Ma ei saanudki aru, miks ta ei uinu, sest päevane uni ei olnud ebatavaliselt pikk, ma ei kõditanud teda enne magamaminekut rohkem, kui tavaliselt ja ka suhkrut ta justkui õhtul ei saanud. Kuid seal ta oli, hoidis mu käest ja nii kui tuba liiga vaikseks jäi, täitus see suure naerupahvakuga. Ta justkui teadlikult äratas end ise ärkvele, kui ta uinuma hakkas.

Loe veel

Esimene viiskümmend korda tundus see mulle naljakas ja ma püüdsin seal pimedas ruumis enda välja purskuvat naeru kiivalt hammaste taga hoida. Kuid kui ma olin juba kaks tundi oodanud, et jumala eest lõpuks uinuks, kadusid ka mu salaitsitused. Seega, Noorsand, kui sa seda kunagi loed — tegelikult oled sa naljakas, aga ma ei saanud naerda, sest ma lootsin, et sa uinud.

Ühel hetkel sai mul villand, võtsin käe ta juurest ära, keerasin selja ja mõtlesin endamisi, et aitab, enam ma tema poole ei keera ja talle tähelepanu ei pööra. Vaatame, kumb enne ära väsib. Sest ta pidi ju ometi väsinud olema! Kuid selle asemel, et uinuda, ronis ta enda voodist minu omasse, tõmbas mu seljalt särgi ära, pani suu vastu ja hakkas puristama. Kell üks öösel. Ma olin selleks hetkeks teda uinutanud juba pea kolm tundi.

Kuna ma olin võtnud eesmärgiks mitte talle tähelepanu pöörata, siis las ta puristab ja hüppab mu seljas. Las ta toksib enda jalgadega ning kisub karvu. Mina talle tähelepanu ei pööra! Aga kui see trall oli juba üle poole tunni kestnud, tegin ma otsuse, et aitab. Ignoreerimise plaan ei toimi. Ma olin ta peale nii vihane ja tahtsin sisimas ta peale röökida, kuid ma ei saanud ju talle näidata, et tema kätes on see, mis tuju mul on. Ma võtsin ta väga kindlameelselt kaissu, kus ta viskles, röökis ja siis ma ei tea, mis juhtus, aga ühel hetkel tegin ma silmad lahti ja kell oli kaheksa hommikul. Kuidas ma uinusin ja kuidas tema uinus, pole mul aimugi.

Ma oleksin pidanud vist tõsisemalt suhtuma sellesse soovitusesse SIIN!

Ma armastan küll oma lapsi kogu südamest, kuid päeva parim aeg on see, kui nad magavad. See vaikus, mis majja saabub, kui Noorsand enam ei räägi. Kui Piiga ja Vennas lõpuks uinuvad. See, et ma ei kuule muud, kui nende vaikset hingamist. Nauding. Täielik nauding.

Kuna mina olen see, kes Noorsandiga põhiaja koos veedab, siis on minu asi teda kasvatada ka ja mul on kolm eesmärki, mis ma tahan enne selle aasta lõppu temaga ära teha. Esimesega olen ma juba hakkama saanud ja selleks on see, et ta ei kardaks dušši. Ma ei tea miks, aga ühel hetkel oli tal kabuhirm igakord, kui ma dušši jooksma panin. Ehk läks kunagi vesi silma või ninna. Kuid ma olen iga päev talle duššiga õrnalt lähenenud ja tundub, et selle foobia olen ma tast suutnud välja juurida, sest täna oli esimene päev, kus ta mitte ainult ei lasknud enda pead pesta, vaid nõudis dušši enda kätte, et sellega mängida.

Teine eesmärk on saada ta potil käima. Esimesed edusammud on selles vallas tehtud. Potti pole ta veel midagi teinud, kuid ta annab juba märku, kui tal on häda. Seda tuleb lihtsalt märgata. Eile andis ka märku ja lasi end ka kenasti potile istuma panna, kuid mina algaja lapsevanemana ei otsinud talle poti peale meelelahutust ja selle ajaga, mis ta potilt tõusis, et endale mänguauto võtta ja tagasi tulla, oli ta käigu peal enda häda kenasti jõudnud ära teha. Aga lootust on, et see asi hakkab meil kenasti minema.

Need märgid, mis näitavad, et laps on valmis potil käima, on välja toodud SIIN!

Kolmas on lutist võõrutus. Kuid sellega ma vist ei kiirusta, sest mulle tundub hetkel, et see on tema jaoks kaksikute saabudes justkui turvaelement. Varem kasutas ta peamiselt magama minnes, kuid nüüd on see tal suus tunduvalt tihedamalt ka ärkvel olles. Kuid kui ma tunnetan ühel hetkel, et oleks aeg, küll ma siis selle ka ette võtan.

Kaksikutega mul eesmärke enne aasta lõppu ei ole. Vennas võiks gaasivaludest lahti saada, mis ei ole kahjuks minu kätes. Järgmises postituses annan ma ehk natuke rohkem aimu, mida tähendab elu vastsündinute kaksikutega ja aasta ning kümnekuuse poisiga. Kirjeldan teile ühte tüüpilist päeva. Kuid tüüpilistest päevadest lisame me pilte ja katkeid ka enda Facebooki lehele, kuhu sa teretulnud oled http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb