Isa blogi: ma võin Esileedile rääkida mida iganes, ta niikuinii ei mäleta, mis eile juhtus

 (11)
Isa blogi: ma võin Esileedile rääkida mida iganes, ta niikuinii ei mäleta, mis eile juhtus
Foto: Erakogu

Hommikuti unise Noorsandi üks ärkamise osa on see, et ma panen ta elutoa diivanile ja ta vaatab kümme minutit multikaid, milleks on eranditult ta lemmik Põrsas Peppa. Kuid see rutiin muutub mulle aina järjest väljakutsuvamaks, sest tundub, et lühikesed uned, mis meile Esileediga võimaldatakse, kustutavad järjepidevalt meie ajurakke.

Eile panin ta nagu ikka diivanile, sättisin ta kenasti mugavalt diivanipatjade vahele, ulatasin talle pleedi, mille ta endale peale tõmbas ja ainus, mis jäi mul veel teha, oli telekas käima panna. Läksin, seisin külmkapi ette, tegin selle lahti ja lihtsalt seisin. Ma ei tea, kui kaua ma seisin, kuid ühel hetkel hakkas külmkapi alarm märku andma ,et uks on lahti jäänud. Sain aru, et ma olin vist jalgel magama jäänud. Tõstsin juustu eest, liigutasin suitsuvorstid kõrvale, võtsin kaks munaresti ühte kätte ja võipakid teise kätte ja lihtsalt otsisin silmadega midagi. Ma olin täiesti unustanud, mida ma sinna otsima olin tulnud, kui ühel hetkel Noorsand nõudlikul häälel “multa” ütles. Mõistsin, et otsisin külmkapist pulti. Pole aimugi, miks ma seda külmkapist otsisin. Panin munad ja võipakid kappi tagasi, võtsin puldi, mille Noorsand mulle ulatas ja lülitasin teleri käima.

Seotud lood:

Õnneks on mu peres ka Esileedi, kes on see tasakaalustav pool ja kel ka mõte töötab. Vähemalt tahaks ma nii mõelda, aga tema on tegelikult kordades hajameelsem, kui mina olen. Tema unevõlg on tunduvalt suurem, kui minu oma ja ei ole väga harv öö, mil kaksikud teda hommikuni ärkvel hoiavad ja ta ei ole saanud öö jooksul kordagi kauem järjest magada kui pool tundi. Üldse on meil tunne, et Vennas kasutab teda lutina, sest lutti ta ei võta ja kui lastaks, siis oleks ta hommikuni rinna otsas.

Loe veel

Kuid rääkides Esileedi hajameelsusest, siis ta on täiesti veendunud, et meil on kodukäija, sest vahel hakkab pesumasin ise tööle, või on riided iseenesest ennast kuivatisse viinud. Ta süüdistab suisa vahel mind, et ma lollitan temaga, kuid võin vanduda kätt südamele pannes, et ma olen liiga laisk selleks, et pesumasinat ise täita, või riideid kuivatisse tassida. Õigemini ma teen seda küll, aga ainult käsu korras, mitte omal initsiatiivil. Seda peamiselt seetõttu, et Esileedi jagab pesu eraldi kuhjadesse info põhjal, mis on riiete siltidele kirjutatud ja peale seda, kui ma ükskord kogu musta pesu valimatult masinasse panin ning nädal otsa nabapluusidega ringi käisin, on pesupesemine Esileedi hallata.

Riided ei lähe iseenesest kuivatisse ja pesumasin ei hakka iseenesest tööle, kuid ta lihtsalt unustab ära, millal ta midagi tegi, kuna on tekkinud pidev rutiin. Ühelt poolt on rutiin igav, teiselt poolt annab see rutiin kolme pisikese lapsega elades selle turvatunde, et me teame täpselt, mis homme juhtub. Tegelikult ei tea, kuid see ei saa siiski väga erineda viimasest mitmekümnest päevast, mis olnud on. Tihti on selline rutiin justkui transis olek, kus sa teed igapäevaseid asju, olles ise mõtetega kusagil eemal. Tõenäoliselt voodis. Üksi. Soojade patjade vahel ja jaheda teki all. Ja siis sa ärkad sellest ärkvel unest, sest keegi on just su käe peale pissinud, kui sa tal mähet vahetad. Vennasega on see reegel, mitte erand. Ta justkui ootab, et mähe lahti tehtaks, alt ära võetaks ja selle murdosa sekundi jooksul, mil ma üritan uue mähkme talle ümber panna, sest ma tean, mis kohe juhtub, suudab ta ikka kogu vannitoa täis sirtsutada.

Ka ei mäleta Esileedi ühtegi meie vestlust ja kokkuleppeid ja enamjaolt mina ka mitte ning nii ma räägin talle juba teist kuud iga päev sama anekdooti ja ta naerab selle peale iga kord. Ta küll vaidleks siin vastu ja ütleks, et ma mõtlen nüüd asju välja, kuid ta ei ole eriti adekvaatne vaidleja, sest ta ei mäleta, mis eile juhtus ja millest me eile rääkisime.

Iga kord, kui Esileedi lapsed rinna otsa võtab, küsib ta mult, mis kell on, et me oskaksime umbes prognoosida, mil neil kõht tühjaks läheb. Iga kord, kui Esileedi mingi aja pärast küsib, et mis kell oli, kui ta viimati küsis, vaatame me üksteisele juhmide nägudega otsa ja meil pole aimugi, mis kell see oli. Veel mõni päev tagasi oli analoogne olukord ja Esileedi küsis, et mis kell ta last toitis ja seekord olin ma tark ning kirjutasin paberi lipikule üles. Võtsin selle taskust ja seal oli kirjas 23:45. Kell oli kümme hommikul. See kellaaeg ei saanud kuidagi õige olla. Õige olnuks umbes üheksa hommikul ja kuidas minu lipik näitas veerand tundi enne südaööd, ei oska ma kuidagi seletada.

Seega, kui te näete mind pakasega keset Tartut kandmas lühikesi püksi ja pahupidi jopet, hoidmas käes ämbrit, mis on täis sibulaid ja briketti ning teises käes lohistamas õhuniisutajat, siis ärge muretsege, minuga on kõik korras. Ma tõenäoliselt magan ja ei oska kuidagi seletada ei enda riietust, ega asju, mis mul kaasas on.

Kunagi põhikooli ajal läksin ma hilja magama ja pidin ärkama vara ning lubasin emale, et enne kooli minekut viin ka prügiämbri välja. Sel ajal ei kasutanud me veel prügikotte, vaid tühjendasime ämbrit konteinerisse. Toimetused tehtud, läksin kooli ja alles koolini jõudes, meenus mulle, et ma jätsin prügi välja viimata. Meenus sellepärast, et garderoobi jõudes teatas Laine (Karlova gümnaasiumi riidehoiutädi), et ma olin prügiämbriga kooli tulnud. Seega on mul kalduvus sellisteks asjadeks.

Kuid kell on nüüd 2:28 öösel ja ma mõtlen endamisi, kas minna magama, või oodata ära, sest Piiga peaks järgmise 30 minuti jooksul ärkama ning siis tuleb mul nagunii tulla pudelit soojendama ja teda toita (uuendus — kell on 03:02 ja piiga söödetud). Ja nüüd ma mõtlen, et äkki on sinul ka üleväsimusest midagi nii jaburat juhtunud, meil on Facebooki leht ka, kirjuta sinna, tunneksin ennast siis ehk veidi vähem jaburana, kui tean, et pole ainuke.

Muidugi pole Henry ainuke, kes unesegase peaga jaburaid asju teinud, näiteid lapsevanemate geniaalsetest möödapanekutest loe SIIT! (toim.)