Isa blogi: me valetame lastele, et nad ei valetaks
Tundub kuidagi ülepakutud? Loomulikult on, sest ma valetasin. Tegelikult olen ma hoopis 35 aastane.
Mõtlesin, et täna räägingi natukene valetamisest. Kui ma rääkisin Esileedile tänase postituse teemast, siis arvas tema, et see ei ole hea mõte, kuna tema ei jaga absoluutselt minu arvamust, et valetamine on täiesti normaalne teguviis ja tal on raske lapsele isegi jõuluvana ja hambahaldja legendi rääkida, sest nad pole päris. Mina seevastu võin valetada nii, et silm ka ei pilgu, sest ma arvan, et teatud sorti valed on suhetes teiste inimestega vajalikud. Seda nii lapse, kui paarilise suhtes. Me kõik teeme midagi süütut, kuid see midagi süütut, võib olla teisele poolele alandav ja puhtalt selle pärast me valetame, et ta ennast halvasti ei tunneks. Näiteks, kui lapsel juhtub mingi äpardus, mis valmistaks talle piinlikkust, siis ma arvan, et mõistlikum oleks teatada, et me käime korraks värsket õhku hingamas, kui seda, et me käime seda piinlikku asja lahendamas. Või su kaaslane küsib, kas see riietus sobib, siis sa kiidad selle lihtsalt sellepärast heaks, et nii venitades ei jõua sa jalgpalliks tagasi. Süütud valged valed.
Ma pean ennast ausaks ja kõrge moraaliga inimeseks. Näe, jälle valetasin. Ok, see oli postituse viimane. Kuid mõte valetamisest tuli rääkida seetõttu, et Noorsand on nüüd neljas päev lutita ning ma ei saanud seda lihtsalt ära võtta, sest ta oleks seda tagasi pärima hakanud. Seepärast tuli välja mõelda jutt linnust, kes võttis ta luti ja lendas kaugele kaugele puu otsa. Loomulikult riskisin ma, et Noorsand hakkab nüüdsest linde vihkama, kuid õnneks oli hirm alusetu, sest ta ei tundu lindude peale üldse pahane olevat. Igaks juhuks ma mõtlesin sellele valele ühe vale veel juurde, et ta kõiki linde ei vihkaks ja seletasin, et see oli emu, kes ta lutiga puu otsa lendas. Emud ei lenda. Jälle vale. Loodan, et mu poeg suudab mulle andestada.
Kuid lastele valetatakse pidevalt. Isegi selleks, et laps ei valetaks valetatakse talle." Kui sa valetad ja paha laps oled, siis jõuluvana ei tule." Ma loodan, et mul eriti noori lugejaid ei ole, aga jõuluvana pole olemas. Laste ettekujutus jõuluvanast on ju lihtsalt tegelane Coca-Cola reklaamist.
Sõpradel, kel on vanemad lapsed ja kel piimahambad välja kukuvad, käib hambahaldjas. See on üks vale, mida ma lootsin, et ma kunagi lapsele rääkima ei pea. Ma ei mäleta ühtegi korda, kus mul oleks endal mõni hammas välja kukkunud ja ma oleksin mõelnud, oh saaks ma selle eest endale rubla, oleks kohe teine asi. Üldsegi on see ohtlik, sest mõni ärisoonega jõnglane, võib lasteaias oma hamba kokkuostu püsti panna ja ostab mõne sendiga neilt hambaid, kel hambahaldjat ei käi, et kodus vanematelt euro hamba kohta välja nõuda. Ma ei tea, mis see summa on, mis hambahaldjad toovad. Loodan, et mitte üle euro.
Kuid mitte ainult me ei valeta lastele, vaid paarid valetavad ka üksteisele, et pingeid maandada ja kontrolli all hoida, mis pahatihti hoopis suurendavad pinget. Valed nagu "Ma ei maga, ma kuulan sind silmad kinni!", "Tegelikult ka oli laps see, kes toa täis pussutas!", "Muidugi läheb see mulle korda!" "Ma käin korra arvutis. Tulen viie minuti pärast!". Ja kõige rohkem valetavad need, kes ütlevad, et nad ei valeta. Me kõik teeme seda, sest meil on asju, mida me ei soovi endast avaldada ning ma arvan, et see on vajalik, seni, kuni need valed on süütud. Kui valed kasvavad suureks, nagu "Mina pole su kassi alla ajanud!" või "See ei ole minu laps", siis on asi tõsisem.
Kuid ma lähen nüüd ütlen oma abikaasale, et ma armastan teda ja kiidan Noorsandi tema ilusate joonistuste eest. Ma olen kindel, et Esileedi ei tea nüüd enam, mida uskuda. Kuid ma tegelikult pean ka Noorsandi kritseldusi imeliseks ja Esileedi kannab seda tiitlit põhjusega. Ma hoian valesid valgetena ja laste lapsepõlve huvitavana ja kui selleks on vaja kasutada natuke fantaasiat, siis olgu. Muide üks huvitav asi, mis me möödunud nädalal tegime, oli käik Lottemaale. Kirjutan sellest SIIN. Aga lisaks siinsetele postitustele oleme tegevad ka blogi Facebooki lehel A Mida Henry Teeb
